Loetud tunnid enne Eurovisiooni poolfinaalis üles astumist ütles meie esindaja Alika Milova Ringvaate intervjuus, et ta püüab sealset melu maksimaalselt nautida, mis tähendab eeskätt suure pildi vaatamist. Alati on pisiasju, mis täiesti lootusetult nässus on, aga neile mõtlemine rikuks kogemust.
Sellest hetkest tuli mulle meelde, et minagi sedasama põhimõtet varem korduvalt väljendanud olen, aga mingil põhjusel täiesti süüdimatult unustanud.
Mulle on väga valusalt selgeks saanud, et oma veendunud ülemõtleja ja iga detaili puhul täiuslikkust otsiva natuuriga suudan ülikiiresti end peaaegu enesetapu äärele viia (või vähemalt kiiremas korras hullumaja kinnisesse osakonda 😀 ).
Peab leppima (taastumisaja märksõna valu kõrval ongi leppimine), et igas elus on pisiasju, mida just tammepärjaga ehtida ei tahaks, aga neile ei tohi lihtsalt keskenduda – alati oleks targem vaadata suurt pilti, milles reeglina on head ja rõõmustavat rohkem ehk pilt, mis loodetavast hästi kirju on, kokkuvõttes siiski pigem heleda tonaalsusega silma paistab.
Kuna pean taastumisaega täiesti plaaniväliseks õppeks (Siiri Sisask on öelnud, et inimene saabki kasvada/õppida ainult läbi valu) ja olen enda arvates palju õppinud, usun siiralt et selle suure pildi mõtte peaks rakendama ka sellisesse ellu, kus mingit erivajadust ei ole. Vaimsest tervisest ja heaolust räägitakse aina enam, ehk aitab seegi väike mõtteviis elu ilusamaks muuta. Igaühele meist.
*****************************************************************
Out representator Alika Milova said in an interview in the TV show Ringvaade a few hours before her performance in the Eurovision song contest semi-final that she tries to enjoy the unique experience over there, never mind the small things that’ve refused to get organized – rather concentrating on the big picture.
That reminded me of having expressed a very similar thought before repeatedly but clearly forgetting it. It has occurred to me very painfully that as a perfectionist in every detail and a gold medallist in overthinking, I can drive myself completely mad with obsessing over every tiny unbelievably broken detail.
One better come in terms with the lousy situation – every single person around us has some disturbance in their lives they’d rather not have, but these things just shouldn’t be concentrated on – one should probably always look at the big picture (which has positive tonality, hopefully).
As I consider my recovery period as an extra lesson (one of Estonian legendary musicians, Siiri Sisask, has expressed that a human can grow/learn through pain only), I believe I’ve learned quite a bit and I sincerely believe that this grand picture way of thinking should be applied to every single life. Mental health issues’ve been raised as important ones lately, maybe this grand picture thing could help someone make their lives better.