Eile käisin Stingi imelisel kontserdil. Kuigi tema eelmisel kontserdil Tallinnas olin ma umbes keskkooliealisena temast vaid loetud meetrite kaugusel lava ees, tundus nüüd, lavast märksa eemal, jagades ratastooliala hämmastavalt paljude teiste liikumispuudega noorte inimestega, kontsert märksa parem – minuni jõudis teatav mõistmine, et kaunite kunstide suuremaks nautimiseks tuleb teatav küpsus suureks kasuks. Selles valguses ootan suure huuviga järgmist korda, kui satun Pariisi Louvre hiiglaslikku kunstimuuseumi – seda pea 10 aasta eest Amsterdami Ülikooli tudengina külastades ei osanud ma kunsti tõesti kaugeltki vääriliselt hinnata.
Pärast kontserti tuli minule ja minu saatjast emale suure meeldiva üllatusena esmakordne juhtum, kus kõrvalseisja pakkus oma abi ratastooli autossetõstmisel. Näib, et Eesti telekanalites populaarsust kogunud reklaamist, milles palutakse teiste suunas suuremat tähelepanelikkust erivajadusega inimeste suhtes, on abi olnud. Samas ei saa välistada, et kõrvalauto juhikohale suundunud noormees sai mõõduka närvivapustuse nähes mind hoogsalt avamas tema autole küllalt lähedale pargitud ema auto kõrvalust. Või siis on mõnes inimeses juba loomupäraselt palju abivalmidust ja empaatiat. See on väga tänuväärne ja imeteldav.
Neljapäeva õhtul saabusin taas pea kahenädalaselt visiidilt Pärnu haigla taastusraviosakonda. Kolmandal taastusravi külastuspäeval môistsin, et minusuguse väga spastilise käega inimese jaoks ei ole kehaline tegevus kaugeltki mitte nii kurnav, kui käemotoorika teostamine – käe liigutamine spastikasuunale vastu on nagu suurem rassimime jõusaalis kaugeltki mitte kôige kergemate hantlitega. Tôesôna, see vôtab ajuti lausa hingeldama. Ja ometi ei ole ma mitte mingi “papist poiss”, mind on siiski elukestvalt saatnud sportlikkus.
Treeninguvaesemal laupäeval haiglas avastasin, et minu kône paranemine vôib muuta mind taas parajaks tüütuseks, sest kippusin hoolega sôpradele/lähedasetele helistama. Loodan, et teil jätkub palju kannatust minu taastumise rôômudega (?) toime tulla, mu armsad “ohvrid”.
______________________________________________________________________________________________
Last night I visited an amazing concert by Sting. Although I was at the front row close the stage the last time he performed in Tallinn, the concert seemed much better this time, even though I watched it further away from area booked for the wheelchair users. I reached a certain understanding that maturity in a person is very beneficial to enjoy fine arts more. Given that discovery, I really look forward to my next visit in Louvre art museum in Paris – having visited it almost 10 years ago as a student in University of Amsterdam I obviously couldn’t apprechiate it well enough.
After the concert I had quite a spectacular experience when a young man asked from my mother (who helped me with the wheelchair) if he could help lifting the wheelchair in the car. It seems the commercial in television that asks for greater attention towards others has really helped. It cannot be totally ruled out, of course, that he had a mild nervous breakdown seeing me clumsily rushing with my car door closely next to his car. The helpfulness and empathy is really very welcome and admirable, thank you.
On Thursday evening I arrived from Pärnu hospital’s rehabilitation part once again. On the third day of my visit I realized that every physical activity is not as tiring for me as moving my left very spastic hand at the opposite direction to spasticity – it feels like lifting serious weights in the gym. It really is quite something. And I’ve been athletic all my life.
On a Saturday with not many therapies I found out that the improvement of my speech can be really annoying to my friends and close ones as I tend to call everybody way too much. I hope you’re patient enough with the joys (?) of my recovery, dear “victims”.