Aitäh kommentaaride eest siin ja mujal – need kindlustavad mulle, et mu positusi tõepoolest loete ja neile kaasa mõtlete, aitäh! Teile neid ju kirjutangi!
Steve Jobs rääkis 2005. aastal Stanfordi ülikooli lõpuaktusel lõpetajatele peetud suurepärases kõnes, et kui tal “õnnestus” saada oma vanemate garaaźis mitmed aastad varem alustatud Apple’st vallandatud, tundis ta pärast üllatusmomendi lahtumist suurt taasalustaja kergust, sest ta oli kõik kaotanud ja keegi ei oodanud ta taastõusmist, mis teatavasti kujunes tõeliselt säravaks. Minagi kaotasin õnnetusega pea kõik, aga mingist taasalustaja kergusest rääkides ütleksin pigem: “Whaaat???”, sest mingist sarnasest kergustundest mul küll mitte õrnematki aimdust ei ole. Pigem paneb see väljend tahtmatult kõige vängemate väljenditega vanduma.
Sellele, et ootused minu “taastõusmise” suhtes mõne jaoks ikka ääretult madalad on, sain teada veidi aja eest, kui mind külastas üks kaugel elav peretuttav. Ta rääkis enda igati õnnestunud õnnelikust elust ning märkis siis mind põlglikul pilgul vaadates, et “noh, sinuga ju on, nagu on”. Iga märkus tuleviku kohta jättis mind täpselt nii armetusse seisu, kui praegu olen.
Sellest tekkis mõte – kas see on pigem hea või halb, kui nägemus sinust ja sinuga seotud tulevikuootused ääretult nirud on.
Enne õnnetust olid kõik minule seatud latid väga kõrged – eriti akadeemilise teekonna tippude püüdmisel. Teiste ootus sisendas vist alateadlikult minusse jonni, et pean läbi suruma (olen poolenisti saarlane ja sealsete sugulaste seas levib ütlus “jonn on Jumalast”, äkki ongi nii).
Seatud liiga kõrgetest lattidest mitte ülesaamine tekitab tõenäoliselt suurt pettumust nii endas, kui vaatlejates, pole kahtlustki. Ja pikas ülesannete jadas juba alguses põrumine viib kindlasti motivatsiooni ka edaspidistel üritustelt.
Ma ei tea, kas põhjus peitus jonnis või liiga madalale seatud lattides, aga suutsin soovitud tipud püüda. Kohati isegi paremini, kui ootasin.
Eelnevat arvestades ei tohiks väga madalale sätitud tõkkest olla just ülemäära keeruline üle hüpata – see teeb teoreetiliselt olukorra mingis mõttes kahtlemata lihtsamaks. Samas on pisut keeruline endasse uskuda, kui selles sooloesindaja oled ja üksi endale kindlust sisendama pead. Ka suurtel sportvõistlustel paluvad sportlased ju rahval ergutuseks rütmiliselt kaasa plaksutades võistlejale energiat sisendada.
Ja meenutagem, et kõigi saavutuste eest ei saa me vaid oma tahtega ja suure püüdlikkusega vastutada, Minu puhul on vaja ka üsna tugevat abikätt bioloogia ja imede valdkonnast. Sel peretuttava “tõe” hetkel tundsin end tõesti löödu ja vähemtähtsana, kui üksik vihmauss kivikalju peal kesk päikesesära. See arvamus minust (või selle osaline tõesuski) oli tõesti üsna mõru rohi neelamiseks. Kaugeltki mitte esimene viimaste aastate jooksul ja kõigi eelduste kohaselt mitte ka viimane.
Pärast suurema solvumisee lahtumist mõistsin, et tegelikult ei huvita igaühe arvamus mind karvavõrdki. Unustada ei või, et tal võib ju õiguski olla. Aga kui ei ole, olen ma tõesti südamest õnnelik – selle vastupidise tõestamise nimel (mis oleks lõppeesmärgiga kaasnev nähtus) ma ju juba aastaid palju vaeva näengi.
Samas olen enda suhteliselt noore elu puhul tähele pannud, et enda jaoks lattide seadmine reaalselt ületatavatest veidi kõrgemate on toonud mulle edu ja rõõmsaid üllatusigi. Seega kõrgeid latte ei tasu karta, need peab lihtsalt ületama.
Realist minus meenutab mulle siiski, et käesolevast elu pandud väga kõrgest latist ei pruugi ma suuta üle hüpata, aga annan siiski parima, et sellegi võidaksin.
Usun, et realistlikust veidi kõrgemate lattide püstitamine endale ja sihikindlatele lähedastele on igati tulemuslik samas, kui liiga madal latt võib viia nii motivatsiooni, kui eneseusu.
Suuremast “hoost” (liigne impulsiivsus on siiski kurjast) rahunenuna pean tunnistama, et sel peretuttaval oli ju tegelikult täielik õigus mind praeguses seisus selliselt kohelda. Ja keegi ei tea, kas minu tulevik saab olema päikselisem või jäängi sellesse varju kondama.
************************************************************
Thank you for the comments here and elsewhere – they ensure me that you really read my posts and think with me, thank you! It is you I write them for.
In 2005, Steve Jobs held a speech to the graduates of Stanford University and told them that he felt a great lightness of a beginner when he was fired from Apple, the company he had started in his parents garage some years before. He felt the lightness because he’d lost it all and no one really expected much of him, at least not the amazing recovery he went through. In the accident I lost almost everything but I truly have no clue of any kind of “lightness of a beginner”. On the contrary, that expression makes me want to swear with the juiciest words.
I found out that some people expect so very little of my recovery a while ago when visited by a family acquaintance who lives far away. He talked on and on about his successful happy life and looking at me contemptuously he mentioned “well, we know how it is with you…”. No mark about the future put me in a better condition I am now.
That got me thinking – is rather good or bad that the expectations about your future are so damn low.
Every bar set to my future was very high before the accident – especially reaching high in the academic world. Others’ high expectation injected some kind of perseverance in me subconsciously that I have to push through it, I think now.
Not being able to overcome the bars that might be set too high is probably a great disappointment to the person and it’s close ones, no doubt. And failing in the beginning of a long way of bars will take all the motivation from jumping over the next ones for sure.
I’ve no idea if the reason was in my perseverance or the bars set too low but I managed to reach all the goals set to me. Sometimes better than I expected myself.
It shouldn’t be overly difficult getting over a bar set extremely low, considering the previous. That should make the situation much easier in theory. But it’s a bit difficult to believe in yourself if you’re the only one doing so. We shouldn’t forget that athletes in big sport competitions ask the stadium-crowd to clap to improve their performance.
Every achievement cannot be reached only with the will and great keenness. There are acts in biology and miracles also needed in my case. At the moment of “the truth” of that acquaintance I really felt beaten down and less important than an earthworm might feel on a rocky cliff in a bright sunshine. That opinion of me (or maybe its truthfulness) was a really bitter pill for me to swallow. Not the first one in recent years by far and probably not the last one.
After the stronger feeling of offence had passed I realized that I really don’t care of everyone’s opinion. Not to be forgotten – he actually might be right. But if he’s not, I’m truly so very happy – proving the opposite has been my big goal for years now.
Even though I might be too young to say such things but I’ve noticed that setting a bit unreasonably high bars for myself has brought me success and even joyful surprises. Therefore, one shouldn’t be afraid of too high bars, they simply have to be overcome.
The realist in me still reminds me that I might not be able to overcome the last really high bar set by life, but nevertheless I’ll give my best to be able to do sot.
I believe that setting a bar slightly higher of the realistic height to oneself and to purposeful close ones is quite resultant while a very low bar may take the motivation and self-esteem.
Having calmed down from the “outbreak” (being overly impulsive is a sin) I do have to admit that this person was correct after all treating me this way in my current situation. After all, nobody knows if my future will be sunny or I’ll be staying in the shadows forever.
Kallis, Silvia
Järgneva loo, kõrgusi vallutanud naisest, leidsin juhuslikult ning lähetan sulle kogu südamest kaasa elades.
Tea, et Järk-järgult kõrgust juurde lisades ei ole uskumatuna tundunud eesmärk ühel päeval ületamatu ja väikestest edusammudest saab suur. Jätkuvalt tugevat tahet ja värvideküllast septembrit! Inge
Lori Schneider on üks väheseid naisi, kes on roninud Mount Everestile, ent see on vaid üks samm teel, mida ta alustas kümme aastat varem, kui tal diagnoositi hulgiskleroos (MS). Ta oli hirmul, kuid otsustas siiski oma eesmärgi täide viia ning tuli töölt ära ja pühendas end mägironimisele. Üheksa aasta pärast oli ta vallutanud kuue continentie kõrgeimad tipud! Tema isa ütles: “Lori ei näe MS-i negatiivse, vaid positiivsena. Ta võttis selle vastu kui väljakutse.” Esimese ülemaailmse MS-päeva auks plakatit lahti rullides helistas ta satelliittelefoniga isale ja ütles: “Ma olen tipus! Ma sain sellega hakkama!” Täitus unistus, mille täideviimiseks oli kulunud kuusteist aastat! Nüüd on ta eesmärgiks näidata teistele, kes sama haigusega rinda pistavad, et samm-haaval on võimalik ronida isegi kõrgeima mäe otsa. B. J. Gallagher kirjutab raamatus “Staying the Course” (“Kursil posies”): “Meie teekond seisneb arenemises, mitte täiuslikkuses. See ei tähenda ühe asja tegemist 100 % paremini, vaid iga päev saja asja tegemist 1 % paremini. Progress on evolutsiooniline, mitte revolutsiooniline. Enamus päevi liigume edasi tolle, mitte miile. Kõige tähtsam on elus alati kohal olla, ükskõik, kas on tahtmist või mitte. Küsi endalt: “Missuguseid kahte või kolme väikest, kuid edasiviivat asja saan täna teha?” Hämmastav, kui suuri vahemaid võid samm-haaval ületada. Väikesed asjad teevad kokku suure, tollidest saavad miilid. Me lükime oma püüdlused kokku nagu rea pärleid ja ei kulugi palju aega, kui terve kee kokku saab!”
Armas kooliõde! Igal olukorral on oma lahenduskäik, sageli isegi mitu. Ja meie, reaalikad, mõtleme need ju kahtlemata välja, olgu siis imedega pooleks või mitte. Soovin sulle südamest jõudu, et neid väikesi, kahtlevaid-kõhklevaid inimesi isegi mitte märgata ja ajada oma asja ikka edasi 🙂