Eilne ôhtu oli kahtlemata üks minu suve (ja ilmselt terve selle aasta) ilusamaid kôrghetki.
Oma Baltikumi-tutvumisreisi ajal külastas mind nimelt minu kauaaegne kallis sôber, kellest on saanud tõeline maailmakodanik. Kohtusime täpselt 10 aastat tagasi Amsterdamis sealse ülikooli rahvusvaheliste üliôpilaste organisatsiooni (ISN) kaudu ja asutasime erakordse neljaliilmelise sôpradeklubi The Monday Club (me ei käinud väljas Amsterdami vôimalusi avastamas esmaspäeviti). Kohtusime viimati pea 6 aastat tagasi minu viimasel ônnetuse-eelsel tööreisil Londonisse, kus ta sel ajal elas-töötas. Vahepeal on ta korduvalt vahetanud kodumaad ja -kontinenti, nii et tema koduriigina on selgelt parim öelda planeet Maa.
Teate, kui veider – on inimesi, kellega ei saa mingil pôhjusel mitmeid aastaid kohtuda, aga taaskohtumisel jätkuvad jutud täpselt sealt, kus nad aastaid tagasi pooleli jäid. Täpselt nii juhtuski. Eile kohtusin ka tena hurmava prantslannast värske abikaasaga, kellega kasvab usutavasti samuti tugev kontakt.
Nii veidralt, kui see ühe eestlase suust kôlab, avastasin eile, et inglise keeles rääkimine on emakeelest märksa lihtsam. Pabistasin eelnevalt hullupööra, sest ônnetusejärgselt veetsin eile esimest korda ôhtu inglise keeles kôneledes – keele kuulamine audioraamatutes ja filmides, selle lugemine vôi inglise keeles môtlemine (mida teen tegelikult päris tihti) on kônelemisest siiski täiesti erinev. Minu südamerahuks tekkis vahel arusaamisprobleeme hoopis eestikeelse ettekandjaga, mitte kallite külalistega.
Olen siin varemgi öelnud, et sotsiaalne elu ja suhtlemine on minu jaoks sama elutähtis, kui õhk, mida hingame. Sellest tulenevalt annavad sellised erakordsed õhtud minu arvates elule tegeliku mõtte ja toovad ka suurte raskuste läbimiseks juurde palju jõudu ja energiat. Pärast eilset tunnen suurt rõõmu-rahulolu ja jätkamisindu!
**********************************************************************************
Last night was definitely one of the most beautiful high-points of my summer (and probably of all this year).
Namely, a dear long time friend of mine who’s become a true world-citizen visited me yesterday. We first met exactly 10 years ago in Amsterdam through an International Student Network (ISN) and founded a spectacular friendship-club with 4 members – The Monday Club (we didn’t go out discovering Amsterdam on Mondays).
Last we met almost 6 years ago just before my Asia-trip and accident on my last work trip in London where he lived and worked at the time. Since then he has moved a lot across different countries and continents so that his home country is best called the planet Earth.
Funny but there are people that we can’t meet for many years for some reason but on reunion you continue speaking from the exact place you left off many years ago. It eas exactly like that. Yesterday I was lucky enough to meet his charming wife from France whom I hope to grow a similar strong contact with.
As weird as it may sound coming from an Estonian, I discovered last night that speaking in English is so much easier than speaking in Estonian. I was worried as hell beforehand because yesterday was the first evening after the accident that I spent speaking in English only – listening to a language from audiobooks and movies, reading in English or even thinking in English (that I do occasionally) are truly very different from speaking in that language. To my great relief I had the main misunderstandings with Estonian-speaking waitress instead.
I’ve expressed here before that social life and communication is as vital to me as the air we breathe. Those kind of special evenings give a true meaning to life in my opinion and add lots of strength and energy surviving even the biggest hardships. After last night I feel great happiness and a strong will to go on.