Jõuludeks / For Christmas

Ilusaid joule! Loodan, et neis on palju rahu ja mõni ilus jõuluime.

Mulle tähendab tõesti väga palju, et leiate aega minu blogisissekandeid lugeda ja kommenteerida, aitäh! Annate mulle sellega palju jõudu ja teotahet! Ja loodan, et see peegeldub tagasi ka teie tegemistesse.

Detsember on möödunud kõike muud, kui igavalt – nimelt tuletas saatus meelde, kui habras elu tegelikult on, sest püüdsin kahel korral end päris ära tappa – täiesti kogemata, kusjuures 🙂 Kord pidi lämbumissurma tooma ettevaatamatult otse kurku kallatud köhasiirup, teisel korral püüdis minu maiset teekonda lõpetada vedela liköörisisuga śokolaadikomm (siinkohal oleks ilmselt õiglane märkida, et alkohol, kasvõi essentsi kujul kommi sees, võib võtta elu) – ja kogu selle triangli peasüüdlaseks on neelamist kontrolliva graniaalnärvi (kaheteistkümnes, kui õigesti mäletan) veel mittetäielik taastumine. Elu on neetult habras – pidage seda meeles nii enda, kui lähedaste puhul.Iga kord, kui kellegagi suhtlete võibki jääda viimaseks, ka siis, kui selle inimese teed neuroloogilised mured ei varjuta.

Kipun tihti oma kurva saatuse pärast tihti väga sügavale tumedasse masendusse langema, aga mingis mõttes olen tegelikult ju päris õnnelik inimene, sest mulle on antud elada mitut täiesti erinevat elu ühe eluea jooksul. Elan ja hingan vaid selle nimel, et see käesolev ei jääks minu viimaseks etapiks siin maa peal. Teen tõesti kõik endast oleneva, et üks ilusam versioon elust oleks veel tulekul, mis tooks tagasi põhjuse elada ja hingata.

Esimene “elu” selles kehas oli tugevalt fokusseeritud õppimisele, uute kogemuste omandamisele, lõbusale noore inimese elule kesk tugevat ajutööd ja kahjuks liiga lühikeseks jäänud ronimisele karjääriredelil.

Teist “elu” jäävad selgelt iseloomustama kõikehõlmav masendus, tohutu valu ja nukrameelsus, millele on palju hoogu andnud ka lähedasima kaotus – on inimesi, kelles elu sundis mind lõpuni pettuma.

Samas on väga paljud inimesed, keda olen saanud juba kaua sõpradeks kutsuda, näidanud, et mõnes inimeses on siiski peidus terve päikeseline maailm, mis toob päikest ka ümbritsevade maaimaisse. Neile jään alati tänulikuks.

Vaatame, kas tuleb ka kolmas “elu”, mille nimel olen nii palju vaeva näinud.

Olen alati olnud sügaval veendumusel, et enda valdusesse antud aega (elu siis) tuleks täiel rinnal elada kuni see kellelegi haiget ei tee. Seda palun teil teha ja hakkan ka ise sellele  suurema rõhku panema. Täna tuleb võtta kõik, mille saatus on kandikule asetanud.

Sellegipoolest on minu arvates ikka ääretult nõme, et saatus sunnib mind kannatlikult oma õnne saabumist ootama olukorras, kus kuulun oma loomult  konkurentsitult maailma kõige kärsitumate inimeste edetabeli tippu. Mind tundvad inimesed ei sea seda tõenäoliselt mitte mingisuguse kahtluse alla.

Minu kandikule pani elu juba mitme kuu eest ka võimaluse pisut raamatupidamisalast tööd teha, mis toob mulle väga palju rõõmu, rakendust ja ka uusi teadmisi. Minu küllaltki harukordse seisukohaga ülemus on väljendanud veendumust, et pean esikohale tõstma tervise taastamise ja tegema raamatupidamise abitööd pärast teraapiaid. Loomulikult teen mõlemit suure hoolega ja tunnen ka kasu mõlemast väljundist.

Soovin, et jõuluvana tooks teile täpselt need kingitused, mida enim vajate ja saaksite jõuluperioodi tähistada oma pere ja teiste inimeste seltsis, keda armsaks peate!

_________________________________________________________________

Merry Christmas! I hope it will bring you lots of peace and a few Christmas miracles.

It means the world to me that you find time to read and comment my blog posts, thank you very much for that! It gives me lots of strength and will to act! I hope it reflects ro your lives as well.

My December’s been anything  but boring – faith reminded me sharply how fragile life really is because I tried to kill myself twice – by accident J The first time, death by choaking would’ve come by the cough syup, the second time by the liquid liquer in a candy (herewith it would be appropriate to mention that alcohol, even in of form of candy flavor, can take a life)– the main reason for all this circus is an incomplete rehabilitation of a nerve that controls my swallowing (12’th cranial nerve if I remember correctly). Life is damn fragile – please keep it in mind with yourself and your close ones. Every time you meet might remain to be the last one, even if that person has no neurological problems.

Very often I tend to fall in deep depression because of my unfortunate faith, but in a way I’m a very fortunate person for having a chance to live many different lives in one lifetime. I live and breathe only for the purpose that the current one would not remain to be the last phase on Earth. I really do all my best that a better version of life would still be waiting for me that would give me back my reasons to live and breathe.

My first “life” in this body was strongly focused on studying, having new experience, living a fun young person’s life in the middle of a strong brain work and carrer that was cut too short unfortunately.

My “second” life is described with great depression, ernomous pain and saddness that is magnified by the loss of the closest one – there truly are people that life forced me to be disappointed in fully.

On the other hand there are many people that I’ve had chance to call my friends for a long time that have allthe sun and fun inside them that reflects on others. I’ll always be thankful to them.

It is yet to be seen if I’ll have a third “life” that I’ve worked so-so hard for.

I’ve always been convinced that life has to be lived to its fullest as long as it doesn’t hurt anyone (as we only have a lifetime). That I ask you to do and try to think of it myself. Everything should be taken that life has put on a plate for us today.

Still I think it’s extraordinarily absurd that the faith has forced me to wait for my happiness so patiently while I am a really inpatient person by nature. My closest ones know this part of me very well.

A few months ago life put a great opportunity on my plate to work a bit in accounting, that brings me lots of joy, exertion and new knowledge. My unique boss in convinced that I have to put my rehabilitation first and work after my therapies. I do both with great care and feel benefit in both of them

I wish the Santa would bring you exactly those gifts you need the most and that you could celebrate Christmas with your families and other people dear to you!

One Comment

  1. Marleen

    Aitäh, armas, selle postituse eest! Sinu mõtted ja unikaalne eneseväljendus rikastavad suuresti minu isiklikku maailmavaadet. Pean Sind kalliks ja armastan südamest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.