Imeilusat uut aastat! Soovin, et uus tuleks lõppenust ikka märkimisväärselt parem! Loodan, et iga ettevõtmine ja püüdlus, mis saadab teie igapäeva, õnnestuks täielikult ja täidaks te südamed rõõmu ja rahuloluga!
Elu on mulle väga valusalt näidanud, et ei tohi teha MITTE MINGISUGUSEID plaane, isegi homseks mitte. Sest elule paistab meeldivat inimesega mängida ja ta täiesti tundmatus kohas külma vette visata, et näha, kas ta ikka ujuda ka oskab (nii irooniline, kui see ka ei ole, olen oma põhikooli klassist ainus, kes 3ndas klassis sai kohustuslikul ujumiskursusel hindeks 5 ja ühtlasi ainus, kes täna üldse ujuda ei oska – püüdlikkus ja kuulekus ei tasu ilmselt alati ära). Seega pikki lootusi-plaane ei julge ma teha. See mitteplaneerimise jutt kehtib mõistagi vaid töövälise elu kohta, muidu kukuks maailm ju kokku.
Taastusravikeskuste graafikutesse mõistagi nii loominguliselt suhtuda ei saa ehk olen ka algava aasta esmakuudesse planeerinud palju teraapiaid ja ka mitme täiesti uue ravikeskuse külastamise. Seda, millist muutust nad endaga kaasa toovad, kirjutan teile juba saabuvatel kuudel.
Uusaastapidustustega süvenes minus tänu- ja muskertärilaadne ühtekuuluvustunne inimeste vastu, keda mul on õnn kutsuda oma hingesugulasteks ja olulisemateks võitluskaaslasteks selles elus – olen nendega veetnud enam, kui poole oma elust ja alustasime oma soolapuudade söömisega juba teismelistena väga kõrgete nõudmistega keskkoolis. Ühe mu klassiõe abikaasa, meist mõned aastad vanem koolivendki, ütles mulle pärast võimsa ilutulestiku imetlemist, et tunneb meie ebatavaliselt lähedastes suhetes klassikaaslaste suhtes tihti mõningast kadedust, sest selliseid armastavaid-hoolivaid suhteid klassikaaslaste vahel ka aastaid pärast lõpetamist kohtab harva. Sellele lisas tooni veel mu klassiõe kodu esikuseinale riputatud silt, millelt täna hommikul lugesin: “The most important things in life are not things” ehk “Kõige olulisemad elus ei ole asjad”. Soovin, et teiegi leiaksite enda lähikonnast inimesed, kellele saate igas olukorras lõpuni kindlad olla ja tõeliselt armastada.
Mõned päevad tagasi kohtusin mõttega “When God gives you a new beinning, it starts with an ending. Be thankful for closed doors. They often guide us to the right one.” Ehk “Kui Jumal annab sulle uue alguse, algab see lõpuga. Ole suletud uste eest tänulik. Need juhivad tihti meid õige ukseni.” Kahtlemata on selles lohutuslauses oma iva – vana peab ju lõpetama, et uus ikka ära mahuks. Praegusesse õnnetusest alanud taastumisperioodi mahub minu puhul ikka väga paljude oluliste uste sulgemisi enamikele minu elus olulist rolli mänginud ruumidele. Lohutusele vastanduvana kaine pilguga vaatlejale kõlab see jutt pisut ebareaalselt ilusana. Samas ei ole ma enda puhul kindel, kas saatus või Jumal tõesti tahtis uste kinnipaugutamisega ikka nii palju vaeva näha, kui mitte midagi paremat ees ei ole. Ehk lootus siiski jääb, eks näis, kas see saab ka tõeks.
Soovin, et te uus aasta tooks palju naeratusi te nägudele ja südameisse ning uuel aastal saaks täide viidud kõik uusaastalubadused, millest mõned on ilmselt saavutanud ka pisut piinlikud vanused.
_________________________________________________________________
I wish you a magnificent new year! I wish that the new year would be remarkably better of the last one! I hope that every daily undertaking of yours would be very successful and would fill your hearts with joy and satisfaction!
Life has demonstrated me very painfully that no plans WHATSOEVER can be made, even for the next day. Because life seems to enjoy playing with people and throwing them into cold water in an unknown place to see if they can really (ironically I was the only one of my classmates to receive the highest grade in the compulsory swimming course in the third grade and also the only one who cannot swim anymore – keenness doesn’t always seem to pay off in reality). This is why I don’t want to make any longer plans or set up hopes. This includes only matters not connected to jobs, of course – we don’t want the world to fall apart, I’m pretty sure.
The schedules of rehabilitation centers cannot be approached that creatively, of course, which is why I’ve planned many therapies and visiting some new rehabilitation centers in the first months of this year. In the coming months I’ll write you of the changes they bring to my situation.
A much greater feeling of gratitude and a musketeer-like feeling of togetherness deepened inside me together with the new year festivities last night towards people who I can blissfully call my soul-mates and the most important fighting companions in this life – I’ve spent more than half of my life together with them and we begun our fights in a demanding high-school as teenagers. The husband of my classmate, a few years older schoolfellow of ours yesterday told me after watching beautiful fireworks that he often feels a bit of jealousy towards us, because such loving-caring relationships between classmates many years after graduation are very random. A sign on my classmate’s hall room wall saying “The most important things in life are not things” that I read this morning adds quite a bit of shade to that. I wish that you would also find people that you could count on completely and love in every situation.
I met an interesing idea a few days ago – “When God gives you a new beinning, it starts with an ending. Be thankful for closed doors. They often guide us to the right one.” This comforting sentence has its idea of course – the old has to be ended to make room for the new one. During my rehabilitation period that started with the accident many doors to most of the rooms that were important to me have been closed. Oppositional to this idea it seems a bit too unrealistically pleasant to be true in my view. On the other hand, in my case, I cannot be too sure why God or faith wanted to have all this trouble slamming the doors if anything better was not to come. There remains to be hope in others words, the future will show if any of it comes true.
I wish that the new year would bring many smiles on your faces and in your hearts and in the new year all the new-year promises would be filled even if some of them are ageing in a humiliating pace.