Päike hakkab varsti särama / The sun will start shining soon

Taastasin end just kaks nädalat Pärnu haigla taastusravi osakonnas ja sain sealt väga häid muljeid. Mul õnnestus saada palju teraapiaid, mitmeid veeprotseduure ja huvitavaid uusi tutvusi kaaspatsientide seas.

Ma ei ole kindel, kas varem ei ole kaaspatsientidega eriti suhelnud, sest mu kõne ei ole seda piisavalt hästi võimaldanud või arvasin, et see oleks mingil moel kui allaandmine ja oma olukorra liigne omaksvõtt. Ei ole kindel, kas olen olukorraga leppinud või lihtsalt suudan seda piisavalt hästi ignoreerida. Mõistagi on asjal ka oluliselt parem lahendusvariant – võib olla, et endine mina on tagasi tulemas – suhtlemine ja sotsiaalsus on mulle alati olnud sama elutähtis nagu ôhk. Lihtsalt raskema vigastatu rollis tabasid mind teatavad ükskõiksushood.
Saatusekaaslastega suheldes sain kinnitust vanale tõele: “Nuta ja nutad üksi, naera ja terve maailm naerab sinuga.” Vigastatutega suheldes on sel ütlemisel tõesti suur kaal, sest hädaldajatega ei soovi ometi mitte keegi palju suhelda, samas kui rõõmus inimene teeb ka oma vestluspartneri meele palju rõõmsamaks. Ka traumaväliste inimeste puhul olen sedasama küllaltki palju täheldanud – ärge tõrjuge inimesi liigse nurisemisega, meelitage neid naeru ja lõbususega.

Lisaks juhtus minuga midagi väga suurepärast – sain võimaluse asuda veebruaris esmakordselt ilmunud hinge ja südant toetava uue ajakirja Hingele Pai kolumnistiks. Olen selle võimaluse eest väga tänulik ja oma mõtete lugemise üle selle ajakirja veergudelt väga uhke. Minu minevikku mahub ka börsiajakirjaniku töö Äripäevas, aga kolumnisti teemad on siiski oluliselt erinevad, kuigi mulle meeldis väga ka majanduslehele kirjutamine. Ajakiri on väga sisukas ja mahult meenutab väikest raamatut – lugemist jätkub kauemaks!
Hiljutise Vabariigi aastapäeva valguses pean ütlema, et unistustest ja püüdlustest ei või loobuda ka siis, kui mitmed nende saavutamises kahtlevat näivad. Mart Laar ütles meie taasiseseisvumisest ja eelmise sajandi sündmusi kajastavas filmis “Laulev revolutsioon”: “Rahvus, kes oma vabaduse eest võitleb, võib selle saavutada. Isegi, kui see võitlus kaotatakse.” Seda laiendaksin meelevaldselt ka taastumisele raskest traumast – inimene, kes oma tervise taastamise nimel tegutseb, võib taastuda. Isegi, kui taastumisvõitlus lõpuks kaotatakse. Nagu selgelt ei võida loteriid see, kes piletit ei ostnud, ei taastu päris kindlasti see, kes ei proovigi.

Olen lugenud paljude prantsuse ja itaalia erinevate kunstnike biograafiaid ja igaüks neist on enne edu saavutamist kunstimaailmas pidanud väga suuri raskuseid läbima. Kindlasti ei ole ma sedavõrd egoistlik, et end mõne suurkunstnikuga võrrelda, aga edujoon graafikul (mis on alguses liikunud all võnkleval moel) joonistub kõige paremini välja just nende eludest. Edu ei ole kellelegi lihtsasti tulnud – selle nimel pidid kunstnikud nägema palju vaeva, püüdlema kõrgemale igal võimalikul moel ja samas heitlema ka tugevate vaimset laadi probleemidega (mille alla teatav eneseusu puudumine vist lahterdub).
Tervisega juba sünnipäraselt raskes kaotusseisus 19. sajandi lõpu-20. sajandi alguse prantslasest suurkunstnik Toulouse-Lautrec on kibedusega öelnud: “On’s vôinalik ise oma elu valida?” Ei ole, aga tema näitel võib ka kehvade eeldustega luua väga muljetavaldava elu. Seda enam olukorras, kus eeldused on head ja protsess nõuab lihtsalt palju tööd. Allaandmise peab enda jaoks lihtsalt välistama.
Üks õpetajatest ütles veel õpipoisi-staatuses Michelangelole, kui see enne kiviraiumist kavandeid joonistas: “Joonistamine on distsipliin, môôdupuu, mille abil vôib näha, kas sinus on ausust.” Paralleelina ütleksin mina, et taastumistegevus on tugev distsipliin, mõõdupuu, mis näitab taastuja sitkust ja tahet.
Need elulood on mulle selgelt näidanud, et kergelt ei tule mitte midagi (kui kõrvale jätta ühe kunstniku saadud süüfilis 19. sajandil Pariisi avalikult naiselt :)). Tuleb pingutada, veri ninast väljas, ja uskuda. Siis on seniste näidete varal tulnud ka edu. Eks elu näitab, kas ka mina saan end selles kategoorias nende suurkujude kõrvale sättida.

Mõistsin ka teatavate puhkepauside olulisust – minu Tallinna iganädalane logopeed sõnas, et võib ju tohutult trenni teha nii, et tulemust nagu ei paistakski, aga siis ühel hetkel pärast väikest vaheaega näitab tehtud töö tulemust ja tuleb pisut suurem edusamm. Ehk järjepidevus eesmärkide püüdmises on väga tähtis, aga eesmärk (või osa sellest) võib tulla alles pärast pisikest pausi.
***************************************************************

I was recovering my health in Pärnu hospital’s rehabilitation department for 2 weeks in February and I have very good memories of it. I got many useful therapies, many procedures in water and many interesting new acquaintances in fellow-patients.

I’m not sure if I haven’t communicated much with fellow-patients earlier because of my poor speech or due to some belief that it would mean giving up in a way or accepting my situstion too much. I’m not sure if I’ve accepted the situation or I’ve gained an ability to ignore it well enough. There can be a much better solution, of course – communication and social life has been as vital to me as the air we breathe. As a more injured person I just might’ve felt some indifference.
Communicating with fellow-patients an old belief found some confirmation: “Cry and you cry alone, laugh and the whole world will laugh with you.” It is very true communicating with injured people because nobody wants to hang out with a grumpy person, while talking to a cheerful peson makes you more cheerful as well. I’ve seen this quite a lot with heathy people too (I was heathy for 27 years after all) – so please don’t drive people away with a bad attitude, draw people closer with laugh and cheerfulness.

Apart from that something really amazing happened to me – I got an opportunity to become a columnist in a new magazine Hingele Pai about the issues of a peson’s heart and soul. I am very grateful of this opportunity and proud of being able to read my thoughts from the pages of this magazine. Although I used to work for a business daily as a stock market journalist that I loved strongly, the topics of a columnist are very different.

In the light of my country’s recent anniversary I must say that the efforts can’t be given up even if there are many parties to doubt them. Our former Prime Minister Mart Laar told in the movie “Singing revolution” that is about Estonia’s history and gaining independance in 1918 and re-independance in 1991: “A nation who fights for its freedom can have it. Even if the fight is lost”. I would also extend this to rehabilitation – a person who acts in the name of getting health back, can have it. Even if thr fight for the health is eventually lost. As with winning the lottery (the person who didn’t buy the lottery ticket doesn’t win for sure), the person who doesn’t even try to get the heath back, doesn’t get it for sure.

I’ve read many biographys of the French and Italian painters and sculptors and each one of them has had to fight many difficulties before reaching success in the art world.
I am certainly not egoistic enough to compare myself with some great painter but the line of success in a graph (that is very low and uncertain in the beginning) can be best seen from their lives. Success hasn’t come in a straightforward way – in order to succeed, painters had to see many hardships and misery, try to reach higher in every opportunity and fight with some mental problems at the same time (I categorized the lack of self-confidence here).

A great painter of 19-20. century Toulouse-Lautrec that was born with serious helth problems has said with bitterness “Is it possible to choose one’s life?” No, it is not but with his example an impressive life can be created even with very modest preconditions. The more it is possible in a situation where the preconditions are good and the process simply demands a lot of work. Giving up just must be ruled out.

When he was only a student and drawing scetches before cutting the stone, a mentor of Michelangelo told him: “Drawing is a dicipline, a measure that shows if you have honesty.” Drawing a parallel I would say that rehabilitation is a serious dicipline that shows if the person has toughness and will. Then the success has come in these exaples.
The biographys have showed me clearly that nothing comes easily (if I exclude syphilis that an artist got from a prostitute in Paris in 19. century :)). One has to put all efforts in its goal and believe hard. Life will show if I can put myself in one line with these great artists.

I also realised the importants of breaks – my weely speech therapist in Tallinn told me that one can exercise very hard without any significat improvement but then, after a short break, the good results show themselves and an improvement comes. Consistency is extremely important reaching for your goals but the goal might need a break too.

3 Comments

  1. Olen lugenud Sinu inspireerivat lugu ajakirjast (jah, pigem raamatukesest) Hingele Pai ning soovitan seda tõesti kõigile, kes tahavad oma elu rikastada, omandada tarkusi ja kogemusi pelgalt ridu veerides. Sulle on lugude materjal tulnud ränga tööga, meie saame kogemuse Sinu õpitust kohvitass näpus, ajakiri käes. Minu maailm on Sinu lugude tõttu suurem ja avaram; kellel on kogemust, sellel on, mida öelda. Praeguses info- ja kirjatulvas otsin kindlasti midagi, mis hingele pai teeks, kõik muu tuleb ja läheb, kaob või devalveerub, hing jääb lõpuni ja kes teab, äkki ka pärast seda.

  2. Kersti Uibo

    Kallis Silvia! Oleme kohtunud. Kui Khaled Sari sind 2015.a. filmis, olin tema filmimise ajal temaga kaasas. Olen teine filmiõpetaja TÜ dokumentaalfilmi osakonnas. Kursust juhib Riho Västrik. Filmimist Adelis viin sel semestril läbi juba neljandat korda. Käisime Dr Kallastega Metsapoole 8-klassilises koolis. Juba koduküla nimi reedab seda, et olen “metsa poole” mõtlemise ja käitumisega. Dr Kallaste rääkis mulle tihti eriliselt tugevatest inimestest, kes keskust külastavad. Sinust ka. Seetõttu otsustasimegi kaheksa aastat tagasi alustada julget eksperimenti ning kinkida üliõpilastele haruldane võimalus teha Adelis kohustusliku filmiharjutuse teemal “seotus, suhe” (inglise keeles “connectedness”). Usume, et see aitab neil mõista, mis on elu kõige tähtsamad väärtused. Kirjutad väga õigesti: “Inimene, kes oma tervise taastamise nimel tegutseb, võib taastuda. Isegi, kui taastumisvõitlus lõpuks kaotatakse”. Oleme kõik üksteisega seotud ja maailm on hiiglasuur ämblikuvõrk. Ühe inimese vaimne seisund mõjutab kõiki teisi. Sellest tuleb vaid aru saada. Küsingi sinult nüüd, kui kaks aastat filmimisest möödunud, kas suhtlus filmitegijaga ning hiljem filmi vaatamine kinos, aitas sind või tegi sinu hingele haiget. Oleksin äärmiselt tänulik, kui sellele küsimusele lühidalt vastaksid. Vabandan juba ette, et minust ei saa sinuga pidevat suhtlejat. Sinu postitused loen aga kindlasti alati läbi, sest kirjutad südamest.
    Minu aadress on kuibo@hotmail.co.uk
    Heade soovidega
    Kersti Uibo

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.