Pungade puhkemise aeg / The time of buds outbreaking

Ilus kevad on lõpuks kätte jõudnud (kuigi näib, et puhkepäeviti paistab ta oma kohalolekus Eestimaal siiski mõnevõrra kahtlevat ja lubab septembri taas meid kimbutama).

Nagu eelmisegi postituse eel, tegelesin ka seekord möödunud nädalatel oma taastumisega Pärnu haiglas. Pean tunnistama, et kohe esimesel päeval oma varandusega taastusraviosakonna palatisektsiooni saabudes tekkis kodune tunne, sest kôik näod ôdede postis olid juba nö “vanad tuttavad”, môned ka nimepidi. Öeldakse ju, et maja ei ole veel kodu, inimesed on. Ma ei tea, kuidas nii juhtus, aga saavutasme kiiresti veebruaris päris suure läheduse ja naudin nende seltskonda väga. Tunnen end seal tõesti koduselt. Siirdun sinna uuesti juba jaanipäevajärgses suvekuumuses (kui see ilmastikunähtus peaks vajaliku olema Eestimaale saabuda).

Nagu tavaline, tegin teatavaid tähelepanekuid ka kaaspatsientide osas (keda päris surnuks rääkida ei õnnestunud) ja kõige tähelepanuväärsemana tahaksin kôigile lülisambavigastusega inimestele suure lohutusena öelda, et sellestki vôib täielikult taastuda.
Nimelt kohtusin Pärnus endaealise noormehega, kelle näiliselt täielikku tervist arvestades küsisin, ega ta juhuslikult lihtsalt ajakirjanik ei ole, kelle nööpaukudes salalikud kaamerad peidus, et selle haigla patsientidest suurem lugu teha. Minu keskmisest suuremaks üllatuseks tunnistas ta mulle lôpuks, et on meie seltsis hoopis ammuse selgroomurru pärast, mille tôttu on selga luu/keha toetuseks opereeritud metallvardad, mis küll keha sirgena hoida aitavad, kuid aegajalist valulikkust siiski ei summuta, mis setõttu taastusravi järgi haarama sunnib.
Seega – kui teil endal vôi lähedasel on vigastus selgroos (mida mitmed minu terapeudid on ravimatuks nimetanud), ärge heitke meelt, sest sellestki on vôimalik täiesti puhtalt välja tulla! Olen seda ise näinud (kui ei oleks näinud, vist ei usuks)!

Enne Pärnu teraapiatekobarat tehti mulle Tallinnas taas minule nii vajalikke Botoxi süste (tegelikult on tegemist Dyspordiga, mis on tegelikult vaid Botoxi lahjem derivaat, kuid sel paistab olevat on minule pisut parem mõju, kuigi botuliin on mõlemal toksiinil sama).
Süstidega sain väga teravalt (käesoleva probleemi valguses küllalt irooniline omadussõna) selgeks, et kui varem nimetasin mônd süstiseeriat valusaks, ei teadnud ma tegelikult, millest rääkisin. Kui minul pidi valu silmist peaaegu pisara pigistama, käitus väga asjatundlik süstija nagu vana rahu ise ja kogu mu valust ja ägisemisest pealtnäha ôndsas teadmatuses olles lôi süstla lihtsalt uude valu-valusasse punkti lihases. Aga lõpp hea, kõik hea – minu lihsed said aine abil teataval määral lõõgastuda ja erinevad aktiivseid liigutusi paremini sooritada. Ja valu läheb meelest.

Tahaksin teiega jagada mõtet, mida lugesin kunstnik Michelangelo tõeliselt suurepärasest biograafiast – paavst Pauluse kabelisse Roomas (loodan kohaga mitte eksivat) pandud Michelangelo poolt marmorist tahutud ülestõusnud Kristuse näole raius suurkunstnik ilme: :”Uskuge Jumala headusesse! Mina olen oma ristilt üles tôusnud. Ma olen selle vôitnud. Nii vôite teiegi oma risti vôita. Vägivald möödub, armastus jääb.” Minu suust kõlab see küll ootamatult kiriklikult, aga miks mitte uskuda, et meie kõigi ristid saavad ühel päeval kantud ja raskused võidetud. Uskugem armastuse suurde murdumatusse jõudu.

********************************************************************************

Marvellous spring has finally come (although during the non-working-days it seems to doubt its existence in Estonia and allows September come harasse us).

Like before my last post, I was recovering in Pärnu hospital during last weeks. I must admit that on my arrival there I truly felt very homely because the nurses were like meeting old friends again. It is said that house is not a home – people make it home. Somehow we got quite close during my last visit in Februaey and I really enjoy their company. And I felt home there. I’ve planned to go there again in the summer-heat after the Midsummer’s Day hoping that summer is planning to show itself in Estonia this year.

As usual I made some observations amogst my fellow-patients (the ones that I didn’t manage to kill with my talkativity) and I’d like to point out the most spectacular one – with his example I’d like to comfort everyone with a spine injury that this injury can be recovered from complitely.
Namely there was a young man of my age who seemed to be completely healthy due to which I asked him if he was actually a journalist wearing hidden cameras all over to present a story about the patients of this hospital. To my great surprise he admitted me that his spine’s been broken many years ago and he has metal spits operated in his back that help hold the body straight but still doesn’t remove all the pain which brought him there.
Therefore in case you or your close one has an injury in the spine (that my theraphists have claimed to be incurable), do not fall in the despair because this can be recovered from completely, I’ve seen it myself (hadn’t I seen it, I probably wouldn’t have such a belief).

Before Pärnu I was injected with Botox again that I neened so much already (it was actually Dysport which is a lighter derivative of Botox but seems to suit my body somewhat better).
I found out clearly that if I ever called some injections painful, I really had no clue of what pain actually feels like. When pain almost dragged tears out of my eyes, the very professional doctor acted as if nothing was going on and seemingly merrily ignoring all my pain and the obvious torture just put the needle in a new very painful point of the muscle. But the pain will be forgotten and my muscles got the needed relaxation and are able to perform much better.

I’d like to share a though with you that I read from the marvellous biography of the artist Michelangelo – to the chapel of pope Paul in Rome (not too sure about the location, though) he cut a Christe after waking from death seemingly saying “Believe in the goodness of God! I have risen from my cross of sufferings. I have beaten it. In that way you can, too, beat your crosses of suffering. Violence passes, love will stay” with the look in his face. It sounds surprisingly religious coming from me but why not believe that we all can beat our crosses of suffering one day and beat our hardships this way. Let’s believe in the great unbreakable force of love.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.