8 aastat õpptunde / 8 years of lessons

Kui ime ei oleks sekkunud, oleks tänane märkinud minu 8ndat surma-aastapäeva. Vist mitte erilise üllatusena saan kinnitada, kui ônnelik ja tänulik olen ma teise vôimaluse eest elavate maailmas kaasa lüüa ja sellesse kôiki oma vôimeid kasutades mingigi positiivne muutus tuua. Nagu üks esimestest koomajärgsetest arstidestki mulle nentis, môtlen südames tänasest kui oma teisest sünnipäevast.

Kuigi päris kindlasti ei ole saabunud mingi kokkuvôtete tegemise aeg, sest tahan veel päris palju taastuda, sooviksin jagada mõnda 8 aasta jooksul tehtud tähelepanekut.

Taastumistee alguses olin veendunud, et need raskused mind inimesena mitte kuidagi muuta ei saa ja pahandasin igaühega, kes minult muutuste kohta uuris. Sellise jonnaka seisukoha pôhjused ei ole mulle tôtt-öelda tänaseni eriti selged, aga saan täie tôsiduse ja ausameelsusega nüüd kinnitada, et muutumine on raskuste läbimisel vältimatu. Inimene on siiski savilaadsest materjalist olend, keda elu läbi rôômude, kurbuste, ônnestumiste ja väljakutsete voolib. Saame vist vaid määrata-mõjutada, millises suunas see muutus toimub.

Olen kohanud mitmeid inimesi, kes oma elus eelistavad näha vaid tumedaid toone ja neile keskenduda. Ôigeks ma seda ei pea. Raamatus “I can’t make this up” kirjutab koomik Kevin Hart inimese duaalsusest – igaühe sees on hea ja halb hunt, kes pidevalt teinteise peal hambaid ja küüsi teritavad ning küsimusele, kumb pideva võtluse vôidab, rôhutab ta kindlameelselt, et vôidab see hunt, keda inimene toidab. Headus toidab head ja kurjus kurja. Pole ilmselt tark kurja karja kutsuda, sellest peaks püüdma vist vôimalikult mööda vaadata, siis ka see üks hunt vast loobub.

Keerulised olukorrad, millest elu meid läbi suunab, muudavad väga olulisel määral ka varemseatud prioriteete õigele ja heale elule. Täpselt sama kinnitas mulle täna ühel puuetega inimeste seminaril raske insuldi läbi elanud ja sellest hämmastavalt suurel määral taastunud naine.

Enne õnnetust pidasin oma tööd kõige olulisemaks küljeks elus ja tahtsin valitud erialal kõige paremaks saada (nägin selle nimel palju vaeva). Alles õnnetusejärgselt olen aru saanud, kui ebamõistlik prioritiseerimine see oli ja kui palju ma sellega osadele inimestele haiget võisin teha.

Elu õpetab – kasvõi läbi kivise kukkumise kõrgelt kaljuäärelt, meie asi on õppida. Nüüd näen, et tegelikult on tähtis hoopis muu – kirjutasin sellest ka ajakirja “Hingele Pai” ühes ammuse numbri kolumnis, et Harvardi ülikooli teadlased on “läbi hammustanud” õnne valemi – ma ei taha sellel siinkohal pikalt peatuda, aga avastusest järeldub siiski, et oleme sotsiaalsed olendid, arvaku introverdid, mida tahavad, ja just see sotsiaalsus meid elus ja õnnes hoiabki. Selle õppetunni hoian südames minagi – ma ei tea, kas endale sedavõrd loomupärast seisukohta ja käitumist just õppetunniks lugeda saab, aga sain sellele siis vähemalt kinnitust.

Ma ei oleks mingil juhul tänasesse jõudnud ilma lähedasteta, kes minusse on uskunud, mind aidanud ja edasi pürgima utsitanud. Aitäh teile selle eest, kallis pere ja sõbrad! Minu taastumistee ei ole veel lõppenud, seega vajan tohutult teid edaspidigi, mu kallid lähedased. 

Enne õnnetust olin vist oluliselt pealiskaudsem ja muretum inimene, sest paljusid neid, kellega eludega minu teed nüüd lõikunud on, ei oleks ma õnnetuseta mitte mingil moel kohanud, seeläbi oma tutvusringkonda (ja silmaringi) oluliselt laiendades.

Ka valus kogemus on minu arvates mingis mõistes väärtus, millel on saatusekaaslaseid silmas pidades oluline kaal elu paremaks muutmise näol meie ümber.

Siiski olen täiesti kindel, et kogu sees peituva valu või vaeva väljanäitamine ei ole igas olukorras õige. Jah, mingite tunnete lendalaskmine on minu arvates äärmiselt õigustatud (ma ei salli eestlaslikku vaga meelt absoluutselt, nagu minuga lähemalt suhtlevad inimesed  hästi teavad), aga pidevalt morni näoga maailma tervitamine on siiski ka kohutavalt vale. Kui inimene naerab ja rõõmustab ning näiliselt teeb seda väga siiralt, on rumal seda tema täielikuks isiksuseks pidada. Siiski ei ole paljud inimesed minuga samal seisukohal ja ei vaevu sügavamale kaevumagi.

Mina pean seda inimese tugevuseks, kui ta väga raske progresseeruva haiguse tõttu suudab veel liigutada vaid üksikuid lihaseid, aga sellele vaatamata ei noruta nurgas, vaid veel säilinud kõnevõimet kasutades teeb nalja, võtab kõigi oma järelejäänud võimalustega osa erinevatest üritustest ja annab enda parima, et sarnases olukorras saatusekaaslaste elu lihtsamaks muuta. See, et ta naerab ja rõõmustab, ei peegelda mitte kuidagi seda valu, mille ta sügavale enda sisse lukustanud on. Ta lihtsalt ei ava seda lukustatud kastikest. Ja ongi nii. Mina ei ole suutnud selle inimese prillide taha peidetud silmist valu kübetki leida, aga selle olemasolus ei kahtle siiski mitte ükski temaga kohtunud terve mõistuse ja ratsionaalse meelega inimene. Ärge võtke tõena kõike, mida näete – raamatut kaante järgi hinnata ei ole õige, tasub ikka lugeda ka.

Sünnipäevadega seoses on tänasega seotud tohutult harukordne kokkusattumus – Euroopas ja USAs kôrgelt haritud/seal praktiseerinud neurokirurga, dr Sokchan, kel lasub vastutus ja tänu mulle teise sünnipäeva kinkimise eest, peab samuti täna sünnipäeva. 

8 aastat tagasi, kui mind esimesest haiglast mitte elukôlbulikuks tembeldatuna tema haiglasse edasi saadeti, oli tema valvearstina kodus oma sünnipäeva tähistanud. Oskasin sellele peole pahaaimamatult (teadvuseta) kindla lôpu teha  Olen tänulik, et vaatamata oma kiirele graafikule ja vajadusele elusid päästa, leiab ta igal aastal aega minu kirja lugeda ja sellele ka vastata.

Elu ei jäta kasutamata võimalusi meie vormimiseks – meetodid selleks võivad olla väga erinevad, aga meie kohuseks on vaid avatud meelt hoides õppetundidele ja muudatusettepanekutele vastu minna. Ja püüda õppust võtta, et kursusrt kordama ei peaks.

********************************************************

If the miracle hadn’t intervened, it would be the 8th anniversary of my death today. It doesn’t probably come as a surprise that I’m thanful and over the moon for the second chance of participating in this world bringing a positive change to this, as much as possible. As a doctor told me after the coma, I too think of today as my second birthday.

Even though it is not a time for any summaries, because I’d sure like to recover much more, I’d like to share some observations I’ve made through these 8 years.

In the beginning of my long way to recovery I was convinced I wouldn’t change as a person, no matter the difficulties on my way. The reasons for such stubbornness aren’t clear to me to this day, because I can confirm with all the truthfulness that change is inevitable going through some really rough matters. Humans are made of clay-like material, that life shapes with joys, saddnesses, successions and challenges. We can only make sure of the direction of the change, I believe.

I’ve met a number of people who only see the dark colors in their lives and concentrate on them only. I really don’t believe this is the way it should be. A comic Kevin Hart has written about the duality in everyone of us in his book “I can’t make this up” – there is a good and a bad wolf in everyone and these two continue fighting all the time. When asked, which one is going to win, he says – the one you feed. Goodness feeds goodness and evilness feeds evilness. I think it is rather wize to overlook the evil wolf altogether – it must give up at some point.

Difficult situations in our lives turn our belief in our correct priorities upside down for sure. I was confirmed of this today in a seminar involving many people with disabilities.

Before the accident I considered my work the most important part of my life and improved myself in every way. Only just after the accident I realized how faulty my judgement was and how much it must’ve hurt some very important people in my life.

Life teaches us – in whatever way gets through to us. I wrote a column about this in the magazine “Hingele Pai” a while ago, that scientists in Harvard university have solved the happiness formula – I don’t want to discuss this here very thoroughly but it nevertheless discovers that we are very social creatures – and this is what keeps us alive and happy.

I totally agree with this – not sure, though, if it can be considered as a lesson if I’m built to appreschiate it highly anyway

I would’ve never made it to today without the people closest to me believing in me and encouraging me forward. Thank you for this, dear family and friends! My recovery hasn’t come to an end yet, so I continuously need you very much!

I was much more superficial and carefree person before the accident, I think, because there are so many people in my life now that I would’ve nevet met otherwise. They’ve broaden my horizons so very much.

Even a painful experience has its value that can help make the world around us a better place for everyone if we learn from it.

I’m convinced that all the pain and sufferings inside us shouldn’t be reflected outside. Of course it is really right to let out some feelings (I truly don’t value the Esonian version of hiding all the feelings deep inside, as most of you well know) but walking around with a true hate-stare doesn’t really help anyone. In case a person laughs and jokes around, one shouldn’t always consider it the full nature of that person. This might be quite faulty.

I find it a true strength of a person if he laughs and seems happy even though he can only use a limited number of his muscles due to a serious progressive illness.

His smiling and laughing doesn’t reflect the pain he’s locked deep inside in any way. He just chooses not to open that box of pain. And that’s it. I’ve not managed to see any piece of pain in his eyes behind the glasses but I still have no doubt of it being locked inside him. Nobody of rational mind and the ability to observe has.  Don’t accept everything you see as the truth – a book shouldn’t be judged by its covers – dig deeper.

When it comes to birthdays, it’s a really remarkable coincidence today as the neuro surgeon that saved my life, dr Sokchan – a highly educated and practiced doctor in Europe and USA – also has a birthday today.

8 years ago when I was transferred to his hospital as “a lost soul” he had had a birthday party at home as a doctor on guard. I’m so grateful that he manages to read my letter and reply to it every year, despite his very busy schedule.

Life doesn’t miss the opportunity to shape us – the methods might be really different but all we can do is keep an open mind to everything that comes our way. And try to learn the lesson for otherwise one needs to repeat the course.

One Comment

  1. Merili

    Ma mäletan seda päeva kui uudist kuulsin, mäletan täpselt kus ma olin, mis mul seljas oli, mäletan isegi seda ehamtuse tunnet, mis seest läbi käis – see oli nii ootamatu ja nii uskumatu. Aga ma mäletan, et ma mõtlesin ka, et Silvia tuleb sellest kindlasti välja. Kui üldse keegi, siis Silvia. Kas tõesti juba 8a… Kallistused sulle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.