Elamuste maagia / The magic of experience

Üleeile toimus lôpuks kauaoodatud ja mitu aastat edasilükatud (minu pilet oli välja trükitud juulis aastal 2019) saksa raskemuusika ühe kirkama lipulaeva, Rammsteini, kôrge kullaprooviga kontsert.

Terminid, mis selle bändi esinemistele minu arvates alati kôige kohasemad olnud, on tuli ja grandioossus. 

Raskemuusika ilma tuleshowta oleks kuidagi haledavõitu, aga hale ei ole see bänd küll mitte mingi külje pealt. Esimest korda nende kontserdil gümnaasiumi algusaasta kevadel sain vôimaluse hüpata fännitsoonis otse lava ja leegiheitjate ees – seda mälestust juba niisama lihtsalt ei kustuta (sôna otseses môttes, ega leekide pealt kokku küll ei hoitud 🙂 ). Seda ka praegu, fännitsoonist ja lavast pisut eemale paigutatud ratastoolide platvormil, mille pôhi algab püsti seisva publiku peade kôrguselt, kohakuti lava tasapinnaga ehk kogu üle inimeste peade voogav kuumus hoovab otse meie nägudesse (imeline deja vu 🙂 )! Lisaks aktiivselt vehkimisele oma tänaste vôimete piires, küttis tulevärk ôhu nii kuumaks, et eestimaiseks juuliôhtuks kaasa varutud soe talvejope pidi varsti taas seljast lahkuma. Loodan südamest nautida viiendat kontserti taas vanas heas fännitsoonis naba vastu lava, ilma talvejope-seltsita (viimast kahte nende kontserti olen jälginud ratastooli-platvormilt).

Kui oma esimesel kontserdil Saku Suurhallis igiammusel ajal, pani hr Lindemann lisaks kitarrile pôlema ka iseenda, jättis ta end sedakorda sellest möllust suures osas puutumata (seda ei saa küll öelda kõigi bändiliikmete kohta). Siiski tuleb staarile väga au anda, sest tänu väga heale vaatele otse lavale (ja uutele prillidele, ilma igasuguse kahtluseta) saan puhta südametunnistusega väita, et mitte keegi teine minu vaatevälja sattunud kontserdiline sedavôrd südamest tukka ei visanud ja end metallimuusikast kanda ei lasknud – kahtlustan, et asi vôis olla ka mitme aasta pikkuses viiruspuhangute seatud kontserdikeelus, millest pääsemise tunnet esikeevitaja laval kogu südamest väljendas – mees teab, mida teeb ja teeb seda väga hästi.

Teine märksôna, mis mul Rammsteini showdest alati môtteisse tungib, on grandioossus – kôik Caesarlikud lavaletulekud, show-elemendid esinemise käigus, kohati ootamatud esinemiskostüümid, eri tasandid laval, täpselt bassilöökidele sihitud tulejugade pursked ja teised päris vaatemängulised elemendid käivad Rammsteiniga kindlalt kaasas.

Et seda pauku veel kontrastsemaks muuta, oli soojendajaks valitud täiesti ootamatult äge rokk-pianistide duo Prantsusmaalt, Duo Abelard. Instrumentaal-soojendajat ei olegi minu mäletamist ja teadmist mööda siinmail varem kasutatud. Aga äkki peaks – esiteks olid nad ahhetama-panevalt ägedad ja teiseks ei varjutanud nad mingil moel pôhiesinejat.

Selline raskemuusika ei ole palsam igaühe hingele, täiesti loomulik, seetôttu ongi ju maailm täis igasugu viisikesi, stiile ja môttemalle. Kedagi enda suunas vôi valitud teelt eemale suruda on kohutavalt vale ja ebaôiglane. Igaühele peab siiski jääma ôigus kummardada iseenda südamemuusikat, teiste arvamused on siiski nende teiste endi omad ja siinkohal teisejärgulised. 

Môistagi ei ole igaühe jaoks elamused üldse seotud muusikaga – môni täidab südant kalapüügi vôi ultra-triatloniga (tunnen isiklikult mõlemat 🙂 ). Tähtis on leida see, mis pisutki liigutab ja olemist rôômustab – elu elamisväärseks teeb. Elamus on vahel ka hästitabatud päikeseloojang,  erakordselt ônnestunud ôhtusöök vôi lastega veedetud kordumatud hetked. Mina austan praeguses eluetapis head muusikat ja vaatemangulist lavashowd, aga tihti hoopis môjukate kooskôladega koorimuusikat ja ka imeilusat surematut klassikat. Kôik need elamused annavad elule värvi ja môtte – nendeta ei oma siin maamunal viibimine minu tagasihoidlikus nägemuses erilist môtet. Püüdkem värve ja kirkust oma elukôveratesse, kallid sõbrad!

————————————————————

The day before yesterday, a long-long awaited spectacular concert of one of the grandest German industrial metal bands, Rammstein, occurred in Tallinn Song Festival Ground. Due to the coronavirus, the concert was postponed for many years (my ticket was printed out in July 2019). Terms that come to my mind in every Rammstein concert I’ve been to, are fire and grandiosity.

Metal-music without a fire show would be pathetic in a way but pathetic is something Rammstein could never be called. Visiting their concert for the first time in the spring of my first high-school year I had a chance to jump to their music just in front of the stage and flamethrowers in the fan zone area – the fire from that memory would be very difficult to put down, literally speaking (they were not too economical with all the flames at the stage and next to it 🙂 ). I felt a similar heat this time, further away from the stage and fan zone, on the wheelchair platform that’s bottom starts above the standing audience’s heads, meaning that all the heat from the higher air-zone (the stage level) came directly on us (a bliss of the déjà vu or what? 🙂 ). That heat, accompanied with me trying my best normal activity in such concerts, heated up the air around the crowd so much that the winter coat, a must-be in Estonia in a July evening, travelled away soon enough. From the bottom of my heart, I wish to be able to enjoy the concert from the good old fan zone with my bellybutton against the stage without the winter coat the fifth time they’ll be here (I’ve been on the wheelchair platform for the last two concerts).

While Mr Lindemann light himself up completely (and his guitar for a few times) the first time they performed in Estonia, he avoided it happening this time (his band members were clearly good enough to burn  🙂 ). Nevertheless, with the help of a clear view straight to the stage (and my new glasses, no doubt), I can claim with a clear conscious that no-one, no-one in my line of sight enjoyed the music and was so keenly together with it than him. I suspect that the long pause due to coronavirus played a clear role here, of course – he expressed the obvious escape-feeling of these limits with every single body cell visible to me. The man knows what he’s doing and he’s doing it extremely well.

The other term that pops in my head every time they’ve performed, is grandiosity – every Caesar-like enter on the stage, every show-element, somewhat unexpected stage costumes, use of many performance-levels, every fire outburst at the time on the best base culmination and other quite spectacular show elements keep close to every Rammstein show. 

In order to increase the shocking contrast, the supporting act was chosen to be an unexpectedly awesome duo of rock pianists from France, Duo Abelard. I don’t remember anyone using an instrumental warm-up band before in Estonia but maybe it should be done? First, they were jaw-droppingly amazing and secondly, they couldn’t possibly overshadow the main performer.

That kind of heavy music is definitely not for everybody, no arguing here. That’s why the world is filled with different kinds of tunes, art styles and the ways of thinking. Forcing anyone towards one’s own liking or away from someone’s true passions, is wrong and unjust. Each and everyone of us should be able to choose according to their own pleasing, other’s opinions remain less important.

Everyones’ passions are not related to music at all, quite clearly – some find their fulfilment in fishing, some going through ultra-triathlons (I know both well personally 🙂 ). It’s vital to find something that moves a person somehow, only for a little even – what makes life worth living. A moving experience can well be a beautiful sunset, a successful dinner or the invaluable moments with one’s offspring. I currently enjoy good music and spectacular shows, but also well-orchestrated harmonies in choir music or the marvellous immortal classics. All these experiences give life the necessary spark and idea – it’s not worth living this life otherwise, in my humble opinion. Bring light and colours in your lives, my friends!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.