Olen siin kirjutanud, et taastumine on kui sinusoid (Taastumine kui sinusoid) – see on mulle end iga külje pealt kinnitanud. Aga see üles-alla võnkumine kehtib tegelikult ju elu kohta laiemalt.
Elu mõõnahetkedel tunnetan teravalt, kui õigus on Remarquel, kes väljendab raamatus “Taeval ei ole soosikuid” läbi ühe peategelase arvamust, et äkki ei olegi olemas laavajôgede ja kateldega pôrgut, mille eest kirik meid hoiatab; et tegelikult oleme pôrgus juba praegu, oma maapealses elus. Piinlik tunnistada, aga mida aeg edasi, seda tôesem see vôimalus minule näib. Kahtlemata on see nii erivajadustega inimeste jaoks (kelle elu saan praegu kahetsusväärselt lähedalt tunnetada). Kui see ei oleks pôrgu, ei oleks ju vaja niimoodi aeglaselt pôletatud saada. Vähemalt nii tihti ja ulatuslikult mitte.
Olles ristitud inimesena kiriku seisukohtadest ja Piiblist mônevôrra teadlik, on mulle jäänud mulje, et kurjategijad teavad pôrgutuled pôledes, miks nad seal on. Seda seisukohta näib toetavat ka Dante oma teoses “Pôrgu” (“Jumalik komöödia”). Maapealses pôrgus, aga ei tea me aga, mille pärast keerarakse seda nüri nuga sisikonnas nii aeglaselt. Muidugi ei vôi ma kuidagi väita, et see oleks vähem valus, kui pôhjust teaksime…
Tegelikult ei hala ma praegu ainult enda pärast – vôrreldes mõne teise inimesega, olen ikka väga hoitud staatuses, sest meie kõrval elab nii tohutult palju inimesi, kellele on juba alguses kingitud sedavõrd palju vähem.
Mind hämmastasid väga rasket, niikuinii elust lahkumisega lõppevat, haigust põdeva Jane Paberit’i katsumused, kui sellest põrgust pisut varem lahkuda soovis. Elu on meile ju inimõigusena antud, ka selle jätmine peaks olema enda kätes, kui põrgutuli liiga kuum on. Minu silmis tundub see väga õiglane, aga mingil põhjusel ei ole see Eestis siiski lubatud.
Mõõnaperioodid vahelduvad õnneks tõusudega. Minu viimane tõus oli päris kindlasti minu kunstihuvilisest ristiisa kingitus Viini-reisi näol, kus kogesin tohutult kunsti, kultuuri ja täiesti üllatavalt ka igati loomulikku suhtumist ratastooliga liikujaisse (mis Eestis veel kaunis haruldane on). Sealsetele inimestele on kultuuriseeme istutatud juba eos. Ka blogipildiks on vaade Viinile Scrönbrunni lossi aiast Gloriette mäelt.
Seega, ei tasu kaotada lootust, kui on raske – see lõppeb kindlasti, sest minu kogemusel on kindel vaid üks siin elus – mitte miski ei ole kunagi kindel või kestev. Halb lõppeb ja algab hea!
Kuigi tõusule peab seaduspärasusi järgides järgnema langus, ei tohi unustada, et tõus tuleb taas selle järel.
********************************************************************************
I’ve written here that recovery is like a sinusoid (Recovery as a sinusoid)– it has proven itself to me in every possible way. But this constant oscillation up and down can be transferred to life in general.
In the down-moments of life I feel very sharply how right is Remarque in his book “Heaven Has No Favourites” in expressing the opinion that the hell that we’re talked about in the Bible is actually right here on Earth. I’m not proud to admit that the more time goes on, the more accurate it sounds. No doubt, it is so much more difficult for people with different disabilities (the life I can feel so painfully close now). If it weren’t the Hell, one shouldn’t be burned so damn slowly. Not that often and that extensively at least.
As a baptized person I’m a little familiar with the viewpoints of the Church and the Bible. I’ve had an impression that a person knows the sins they are burning in the Hell-fire for. Dante also supports that impression in his masterpiece “Hell”(“The Divine comedy”).
In the Earthly hell, on the other hand, we usually have no idea why is that blunt knife is turned in our stomach so very slowly. I can’t claim of course that it would be less painful if we knew the reason.
Actually I’m not complaining here on my behalf only – compared to some others, I am so very lucky because there are so unbelievably many people around us that’ve given so much less from the very beginning.
I was amazed by the ordeals of Jane Pabert, a woman who had an incurable deadly illness, and wished to leave the Hell on Earth a bit earlier on her own terms. Life has given to us as a human right, how come leaving it isn’t one? Leaving life should be in a person’s power if the hell-fire is too hot. I find it very fair but Estonia is still forbidding it for some reason.
The low-periods luckily vary with the high-periods. My latest high-period was definitely an amazing trip to Vienna, a gift from my godfather who is a true art-lover. I experienced so much art and culture there and surprisingly natural attitude towards wheelchair users (it is rather uncommon in Estonia). People over there clearly have a strong cultural seed planted in deep. For the blog picture I chose a view over Vienna from the garden of Scrönbrunn palace I took from the hill Gloriette.
So, if life is hard at the moment, don’t lose hope – it will end for sure because in my experience only one thing is certain in life – nothing is certain and lasting. The bad will come to an end giving room to the good!
Although the the rise has to be followed by the fall, according to the laws of logic, one must never forget that the next rise will be coming right after it.
Halb lõpeb ja algab hea, mõõnale järgneb tõus – nii on, armas Silvia! Aitäh, et meelde tuletasid! Soe kallistus Sulle