Liigutagem mägesid / Let’s Move the Mountains

Igaüks meist peab elu jooksul läbima ühe või mitu suurt raskust, mille ületamine näib vahel täiesti ilmvõimatu, kuid on ühiskondlikult või muul moel siiski meilt oodatud. Sellega klappivalt kohtusin juba mõne aja eest môttega: “You’ve been assigned this mountain to show others it can be moved” (“Sulle on määratud see mägi, tõestamaks teistele selle liigutamise võimalikkust”). Tihemini, kui vahel, tundub see täiesti võimatu ülesandena. Samas sõnas mu usklik sõbranna varsti pärast minuga juhtunud õnnetust, et inimesele antakse kanda nii palju, kui ta kanda jõuab ehk olenemata olukorra näivast raskusest, peaks see märgitud seaduspärasuse järgi olema siiski jõukohane.

Kuigi mul “õnnestus” saada väga tõsine ajutrauma, pean end siiski päris mõistlikuks, ümbrust adekvaatselt hindavaks inimeseks, mistõttu näen, et minu “mägi” on palju väiksem ja õhulisem, kui nii mõnegi teise oma silmapiiril või ka päris lähedal. Ka minu kõige lähemas ümbruses on inimesi, kellele ei ole elus seatud mitte üks, vaid mitu väga suurt ja rasket mäge. Nende kõrval tundub mulle siiski väga piinlik ja ülekohtune iseenda mäe suuruse-raskuse üle nuriseda ja lohutamatult pisaraid valada.

Kuigi saan oma mäge teisaldada vaid peotäis liiva haaval, ei ole see kaugeltki nii lihtne, kui pealtnäha paista võiks – liiva sees on teravad klaasikillud, mis halastamatu järjekindlusega käsi veristavad ja meelt rusuvad. Mäe alumises küljes on rasked kivirahnud ja loodan väga, et olen jõudnud nende teisaldamiseni (tunne on igatahes sellele täiesti vastav), sest ka üks vana sõber, kes mulle vabal ajal kõndimist-käe liigutamist käib õpetamas, on kõnnistiili kohta väitnud, et tegeleme nüüd juba peenhäälestamisega (mida ma endise viiuldajana ei julgeks kuidagi alatähtsustada, sest oluline on ometi orkestri hea ja puhas kõla).

Siiski ei saa ma võimalust kergendatult hingata, kuni orkester oma avamängu alustanud ei ole ja dirigendi rollis peaaju valmis on kõigi pillirühmade juhtimist üle võtma.  Sest just vasakut kätt esindav pillirühm keeldub ponnistustele vaatamata jonnakalt orkestriga kaasa mängimast. Kõne-pillid on hakanud pisitasa ülima aeglusega noodikirjale vastavalt kaasa töötama, kuigi täis-fortet nad veel kanda ei suuda. Aga pausist ja pianost ju asi algabki.

On selge, et mitte keegi teine ei tule appi seda paganama mäge ümber tõstma. Ja kui meie oma mägesid liigutada ei suuda, demonstreerime sellega vaid iseenda nõrkust ja saamatust. Samas kui liigutatud mägi annab lootust ja usku nii paljudele sarnase tegumoega mägede ees nõutult seisjaile. Seega ei pea oma mäge liigutama üksnes iseenda, kui ka teiste pärast, kes peavad nägema, et see tõesti on võimalik, hoolimata nii paljude ütlejate (kellel enamasti isiklik kogemus täiesti puudub) sõnadest ja hinnangutest. 

Näidakem kõigile, et suudame oma mägesid liigutada! Sest me suudame, kuigi vahel kaob kogu lootus ja usk.

*****************************************************************************

Each and every one of us have one or several huge mountain-size obstacles in our lives and overcoming them seems totally impossible at times, although it is expected by the society or in other ways. Matching this idea, I came across with an idea not long ago: “You’ve been assigned this mountain to show others it can be moved”. Quite often it really seems a mission impossible. At the same time, a religious, very close friend of mine told me after my accident that people are given only the burden they have the strength to carry or despite the seemingly impossible task, it should be executable by definition.

Although I managed to become a victim of a severe brain injury, I consider myself a reasonable person who sees the surroundings in a quite adequate way, which is why I can see that my mountain is really not as heavy and large as some other mountains on the horizon and near by. Even my closest circle of friends incorporates people who’ve got not one but several heavy and high hills on their way. Next to them, my whining and crying seem very unjust and quite embarrassing.

Though I can transport my mountain only a handful at time, it is far from being as easy as it sounds – there are sharply cutting glass pieces inside that very brutally and consistently lacerate my hands and depress my mind. On the lower side of the mountain there are heavy rocks and I very much hope I’ve reached them (I certainly feel accordingly 😉 ). An old friend of mine who teaches me the art of walking and using my left arm/hand has also commented my gait claiming that it is the fine-tuning we’re at already (that I could never underestimate as an ex-violinist as the clear and pure sound of the orchestra is what we’re working for).

Nevertheless I can’t relax before the orchestra has started with its opening act and my brain, as the conductor is ready to lead every single instrument group. The instrument group representing my left arm/hand stubbornly refuses to cooperate with the orchestra. The speech-instruments are starting to play along gradually and super slowly, although the earlier full forte is a bit too much for them just yet. But everything begins with a pause and piano. 

It is clear that nobody will give a hand to move that damn mountain. And in case we cannot move it ourselves, we only demonstrate our weakness and inability to everyone else. The mountain moved will give so much hope and belief to others facing the same obstacles, on the other hand. Therefore we should move our mountains for others as much as for ourselves, giving a bitch-slapto those who constantly claim it can’t be moved. 

Let’s show everybody that we really can move our mountains! Because we can, though all the hope and belief disappear sometimes.

One Comment

  1. Sigrid

    Kallis Silvia, ma pole sulle üldse kirjutanud, aga tahtsin öelda, et olen kõiki su postitusi alati lugenud, elan su edusammudele kaasa ning imetlen su tugevust sellel keerulisel teekonnal. Oled imeliselt vapper ja no valikut ju pole ka väga eks, et peab lihtsalt vapper olema! Soojad ja tugevad kallid Sulle!!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.