Enne suurt suve / Before the summer hits us

Vabandan, et pole teile sedavõrd pikka aega kirjutanud. Olen teile küll korduvalt mõelnud, aga kahjuks ei ole minuga juhtunud selliseid toredaid sündmuseid, mida teiega jagada tahaksin. Isegi vastupidi – saan uhkelt (?) öelda, et siis, kui suvi sel aastal Eestimaad külastas, õnnestus minul mõlemal päeval toas haige olla.

Nimelt läksin aprilli viimastel/mai esimestel päikeselistel päevadel harjumuspäraselt bikiinides üle aia selle taganurka ehitatud tuulevaiksele terrassile jumet koguma, aga lisaks soojale jumettoovale päikesele õnnestus mul kohtuda ka salakavala kevadise tuulega, mis otsustas otsekohe end mu külge haakida ning häälest ilma jätta ja suveniiriks võimas köha ja nohu tuua. Olen end nüüd mitu nädalat igatpidi ravinud ja olukord juba rahuldav, aga õues patseerida ikka veel ei julge.

“Loll, kes vabandust ei leia,” öeldakse. Ja lolliks ennast tunnistama ma küll veel valmis ei ole 🙂 Seega tunnistan, et hääle kadumisele võis mõningase pitseri anda ka mai alguses toimunud Bryan Adamsi kontsert, kus kõiki laule (või enamikku neist vähemalt) kogu hingest kaasa laulsin.

Veider lugu selle laulja kontserditega – eelmisel korral, kui ta Tallinnas laulis, käisin keskkoolis ja põdesin just samal ajal üsna raskekujulist häälepaeltepõletikku, mistõttu ei suutnud teha piuksugi. See haigus päästis mu korra küll ühest potensiaalselt väga ebameeldivate tagajärgedega vastamisest ajalootunnis ja parandas olulisel määral mu käekirja, sest vahetunnis koolikaaslastega jutustamiseks kasutasin märkmikkusse kirjutamist, aga laulda ei lubanud see mul nootigi. Seega seisin klassiõega kurvalt lava ees kiljuva rahva seas ja pidin olema TÄIESTI vait. Kes mind paremini tunneb, teab et üknes vaitolemine on minu jaoks päris traumeeriv, aga kui sellele lisada veel kontsert, millistel alati kaasa laulsin, võite ette kujutada mu masenduse sügavust.

Seega laulsin nüüd kõigi laulmata jäänud nootide eest kogu südamest. Ja söön kurgupastille ilma liialdamata lausa kõhutäite viisi.

Tegelikult, kuna paranemine toimub tibusammude haaval, on viimasest postitusest möödunud aja jooksul jõudnud tibud teha juba peaaegu kassi nõtke hüppe (mida palun mitte segi ajada elevandi pika sammuga).

Käisin logopeedilises konsultatsioonis ka inimese juures, kellele hääl on ka oluline töövahend ja olen lisaks enda logopeedi soovitustele hoolega järginud ka tema nõuandeid, võin kiita oma diktsiooni mõningast paranemist. Seda on kiitnud ka minu iganädalane logopeed.

Ka iseseisev kõnd, mida pea igapäevaselt harjutan, on kujunenud kindlamaks ja lähedaste sõnul ka ilusamaks.Kuigi venitan käelihaseid igapäevaselt ja teen temaga erinevaid teraapiaid, on tema tipitavad tibusammud veel kahjuks kaunis tagasihoidlikud.

Sellegipoolest – kord ütles mulle üks terapeut, et kui saan enda juures täheldada edasiminekuid poole aasta taguse ajaga võrreldes, ei ole mul erilist õigust nukrutseda. Seega püüan tunda rõõmu ka väikestest asjadest – see vist edasi viibki! Soovitan pisikesi rõõmualliaid leida teilgi.

***************************************************************

I truly apologize for not writing you for so long. I’ve been repeatedly thinking of you but unfortunately I haven’t been blessed with any remarkable events to announce.

Vica versa – I can proudly (?) say that when summer hit Estonia, I managed to be ill both days.

In the end of April/beginnig of May I crossed my garden in the bikini to sunbathe on the windless terrace as I do every year but in addition to the hot tanning sun I managed to grasp the devilish wind of Spring that took my voice and gave me a quite serious cough and runny nose. I’ve been treating myself for weeks now and the situation looks quite decent already but I’m still a bit afraid to spend time outside.

“Only a fool can’t find an excuse,” it is said in Estonia and I am definitely not ready to admit being foolish just yet 🙂

Therefore I admit there might’ve been a slightly different reason for my voiceless May. In the beginning od May there was a Bryan Adams concert in Tallinn and of course I sang every song I knew (most of the songs) with all my heart.

It is weird with Bryan Adams’s concerts – last time he performed in Tallinn, I suffered a really serious inflammation of the vocal cords and couldn’t make a sound, let alone sing or speak. That illness saved me from an uncomfortable oral test in the history lesson with potentially devastating consequences and improved my hand writing skills remarkably due to my need to communicate with my school mates in writing during breaks but I couldn’t sing at all. Therefore I was standing there in front of the stage along a crowd of screaming fans with my classmate not making ANY sound at all. Really really depressing.

For that reason, this time I sang for every single note I had to be quiet at that last concert. And now I’m eating throat medicine like bread.

As the recovery walks in baby steps, babys have made it a bit further than just a step by now as I haven’t written you for some time.

I had a consultation about my voice from a man who uses his voice as a job in high level in Estonia. Following his and my speech therapyst’s advices, I can say that my articulation has improved quite a lot.

I’ve also gained some confidence in my gait as I practice it daily. Although I stretch my arm muscles daily and use many therapies for it, my hand unfortunately doesn’t seem to rush for recovery.

Still, a therapist once told me that in case I’ve noticed some progress in my functions compared to half years ago, I have no right to be unhappy. Because recovery of such serious accidents IS slow. So I try to be joyful for every little improvement – I believe that’s what leads me further. I recommend to be happy about small things in your lives too.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.