Imeline päev / A Miraculous Day

Taastumine ükskôik, millisest intsidendist tähendab tegelikult puhtakujulist arengut.

Laupäeval toimus taas erakordne purjetamisüritus erivajadustega inimestele. Ustava üritusel osalejana tundus mulle väga selgelt, et särav, tôelisest energispommist korraldaja Külli Haav on kindlalt nôuks vôtnud iseenda ületrumpamise, sest üritus oli tôepoolest mitu kraadi kangem aastatagusest muinasjutu-kategooriasse liigendatavast päevast ehk areng on olnud tugevalt tuntav. 

Telepaatiliselt tundis seda aastatagusest tähelepanuväärselt suurem hulk erivajadustega inimesi (sh arvukalt raske saatusega lapsi, nii erivajaduse, vägivallaohvrite või ärakasutamise tõttu), keda see tunne lainte ja tuulte toodavat rahu- ja vabadustunnet nautima oli meelitanud

Enne algust tuli minuga rääkima lôunamaiselt särtsaka avatud loomuga kreeklasest invapurjetamise treener Iakovos Kikianis ja ütles vahemereliselt lôômava päikese kohta, et tunne on väga kodune (“Feels like home”)  sest ilm on sama, mis Kreekaski, ainult 40-kraadise kuumuse asemel paitab Tallinnas pôski pehme mereline tuuleke. Pean ausalt kinnitama oma teadmatust altkäemaksu osas, millega Külli ilmataati veenis, aga mingil imekombel saime kôik purjetada pilvitu, päikeselise taeva all vannivee-temperatuuril vahemerelistel lainetel. Päikest ja suve selle parimas tähenduses oli küllalt, et ôhtul oma suvepluusi seljast vôtnuna avastasin dekolteelt js käsivartelt vana hea joodikupäevituse. Ka rist, mis ustavalt minu kaelas ripub, on end nüüd minu nahale jäädvustanud. Hommikul reetis peegel ka päevituse NINAL – päikeseprillide kaarest otsa poole kanistab minu muidu päikesest puutumata jäänud nägu lôpmata veetlev punakas jôuluvana-nina

 

Kuna ôhtujuhiks oli tsirkusemaailma vaieldamatu tähtartist, Vello Vaher, olime tunnistajaiks päris erskordsetele, vaatajail jäsemetes valuaistinguid tekitavatele kehaväänamistele ja jôunumbritele, mis Supermanigi südamesse mitu jôulisemat sorti kadedusnooti tooks.

Esimese purjekasôidu tegin juba aastatagusest tuttava kapteni, Uko Tiidemanniga, kes tômbas ôige tuulenurga leidmisel punni ka lisapurje, mille ülesandeks on tôelised kiirused lauale tuua. Taaskord sain vôimaluse “kässariteks” môlemas suunas, aga ka purjeka talitsemiseks ähvardavamate lainete ilmnemisel, mille puhul kartsin tôsiselt kapteni laintesse kadumist. Ônneks on hirmul vajalikust omajagu suuremad silmad (vôi minul erakordset sorti rooliohjamisvôimed kriitilisematel hetkedel, mil kapten mingite nööridega tegelema pidi) ja väga meeleolukas sôit jätkus selle soolase, tervendava mereôhu käes jôudsalt rôômsa finišini sadamakail.

Kai peal oli suur inimhulk, kelle hulka kuulusid nii purjekasôitu ootajad, nende lähedased, abistajad ja korraldusmeeskonna vôidukas liikmeskond. 

Ühel hetkel otsustas ka ôhtu nael Vello Vaher ujumispüksid välja kraamida ja publikule näidata, mida üldse tohib vettehüpeteks nimetada. Rôhutades tungivalt, et seda tohib proovida ainult väga sügavas sadamavees, tegi ta baleriinide arsenali kuuluvad liblik-kerged piruetid ja maandus vete embusse igat sorti saltodega, mida minusugune vaid ette kujutada vôib.

Sellega ei olnud minu purjetamised veel kaugetki läbi – sain vôimaluse sôita ka enamasti päästeüksuste kasutatava kiirkaatriga, millel vôtsime merel tooremaid kurve ja mängisime paadi teistest märksa jôulisema kiirenduse ja kôrgema lennuga laineharjadel. Rahulikumatel puhkehetkedel lennukast kiirusest rääkis kapten Jako Vernik meile erinevaid lugusid merehädalistest ning jagas vanade merekarude tarkusigi. Sôidu lôpuosas sadama rahulikul veel seilates rääkis ta meile merehädalistest ja nende ellujäämisvôimalustest: “Kôige tähtsam on mitte kaotada usku, et sellest eluga välja tuled – siis on vôimalus ellujäämiseks.”

Ma ei küsinud, kas ta rääkis seda meile tagamôttega (sel hetkel oli paadis siiski väga vähe erivajadusega inimesi), aga täpselt sama kehtib ju ka taastujate kohta – kes liiga palju “reaalsusele” otsa vaatavad (viga, mida minagi liiga tihti teinud olen), taastuvad vähetôenäolisemalt ja läbivad emotsionaalses môttes ebamôistlikult raske taastumistee.

Kirsiks minu imelisele piraadipäevale sai kolme harukordse häälega ooperilaulja (Marion Melnik, Annaliisa Pillak ja Andres Köster) kontsert Botaanikaaia roosiaias – oma helisevate häältega tômbasid nad kindlameelseid poognatômbeid iga ooperimuusika armastaja südameviiulil.

Üks kolmest roosiaia superstaarist on minu logopeed Andres Köster, kes publiku kohalemeelitamise môttest ilmselgelt pisut valesti aru on saanud, sest kôneteraapias vajaliku spontaanse jutu sees nii moksotsast mainis, et tal laupäeval kontsert on – olen varustatud päris tôhusa info väljapressimisvôimega (ainsa tüdrukuna vendade ja naabruskonna poistega kasvamise vili), mistôttu sain osa tôeliselt erakordsest muusikalisest elamusest, mille eest tänan siiralt nii muusikuid, kui kontserdi korraldanud Pille Lille muusikafondi

Tahan rôhutada, et taastumistee ei nooli vaid mône ônnetuse läbinuid füüsiliselt kannatavsid inimesi – taastumist vajab ka halb eksamitulemus, tüli kallimaga, ebaônnestunud maitsestamine  kapsasupi meisterdamisel jms. Kôige tähtsam on soovitud lôpplahendusse uskumine (mina ei saa seda küll väga veendunult väita, sest taastumistee ei ole veel lôppenud, aga sedasama rääkis ometi just päästeoperatsioonide kogemustepagasiga merekaru ise). Taastumisteed ei saa kunagi läbida silmaklappidega – tuleb märgata ja nautida kôike, mis kaunistab selle kivise, konarliku tee pervi – näiteks meeliülendav ooperimuusika.

***************************************************************************************

Recovery from   any possible incident figuratevly means development.

There was a sailing event for people with special needs on Saturday. As a loyal participant of it, it seemed to me quite clearly that the radiant organixer, a true energy bomb, Külli Haav has clearly decided on overdoing herself, because the event was a lot more spectacular from the fairy tale day with sailboats we had last year- the development’s been clear and mighty.

Many people must’ve felt it beforehand to show up in such numbers (there were so many children with special needs and victims of violence and abuse among us this year)

The Greek disabled sailing coach Iakovos Kikianis came to talk to me beforehand to tell me he truly feels at home here in Tallinn with such weather, only we have the soothing sea breeze instead of a 40 degree temperature. I‘m truly unaware of the bribery Külli must’ve promised someone for the marvellous weather but somehow we managed to sail with a blue sunny sky over us on the Mediterranean waves in this bath water. There was enough sun and summer at its best for me to discover a true farmer’s tan in the evening when I took off my blouse. The cross I wear was very determinately marked on my skin. In the morning there was another fun surprise for me when I took a look at the mirror –  it demonstrated what the sun can do with one’s NOSE in case they forgot the sunblock – my nose was toned so charmingly red from the line sunglasses gave me to all the way to the nose tip – so much fun! 

As a host, we had the true legend of the acrobatic and circus world – Vello Vaher. We whitnessed so much twisting of the body, it started hurt watching it passively and he demonstrated such unbelievable strenfth, it would make Superman so jelous.   


I sailed the first trip with captain Uko Tiidemann that I met last year – he also introduced the extra sail for the super speed (or so he claimed ) He trusted me the wheel while he pulled some cords for the sails. The trip was so much fun and joy. 

Back in the port the acrobatics star Vello Vaher decided to show us what kind of jumps into the water can really be called jumps (how the big boys do it). After empasizing repeatedly that this can only be repeated in a deep-deep harbor water, he glided as a ballerina on the port and performed so many different somersaults into the embrace of the warm refreshing port water that I cannot even name all of them.

My sailings didn’t end there. I also got a chance to ride a speed boat that’s used in different rescue operations usually. The sharp corners it took with imposing speed it was able to reach really felt amazing. During the calm moments, the captain Jako Vernik enriched us with lots of survival stories of castaways and shared the wisdom of the old sailors. Reaching the calm waters of the harbor area he revealed the true survival key of castaways in very serious situations: “It is essential never to lose hope in one’s survival – the survival is possible only then.”

I didn’t ask him if the story was shared with us with some hidden agenda (he was looking awfully lot at me while telling the story) but this self-belief thing is tremendously important in recovery as well – those who take things too realistically and face the truth bluntly, have less probability of recovery, I’ve heard, and have to face a much more difficult recovery emotionally. 

To top my wonderful pirate-day I visited a concert of three phenomenal opera singers (Marion Melnik, Annaliisa Pillak ja Andres Köster)  in the rosary of  Tallinn Botanical Garden – they played on our heart violins like harps with their remarkable voices.

One of the three super stars is my current speech therapist Andres Köster who’s clearly misunderstood the idea of marketing himself – during our lesson we also have to speak spontaneously so that he could see what else should be corrected, he mentioned (by accident, I trust) that he actually has a concert coming up on Saturday. As I grew up with brothers and the neighbourhood boys as the only girl, I developed somewhat efficient extortion methods for the needed information, I got the opportunity to enjoy this musical fairy tale. I’m deeply grateful to the musicians and Pille Lill’s Music Fund for the marvellous  experience.

I wish to emphasize that recovery’s never about physical disabilities and results of severe accidents/illnesses. It can be a non-satisfying exam mark, a fight with a loved one, an unsuccessful seasoning of a meal etc aswell. It is essential to stick to the firm belief of the glorious finish (I cannot cllaim this with too much certainty as my recovery is still on but one has to trust an experienced sailor in rescue operations 😉 ).

One shouldn’t traverse the road to recovery with eye-patches – they should notice and take pleasure of all the beauty at the side of the road – like the spectacular opera music.

3 Comments

  1. Rain

    Hea lugeda Sinu imelisest päevast! Väga hea, et ikka jälle korraldatakse selliseid üritusi. See aitab kindlasti taastumisele kaasa ja samas awesome ja fun ka 😉 Aitäh Silvia!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.