Juhused juhivad elu /Chances direct life

Kõigi eestlaste südamesse on kirjutatud, et “iga mees on oma saatuse sepp ja oma ônne valaja”, jättes sellega väga vähe ruumi juhuslikkusele. Siiski näivad just juhused meie elu dikteerivat. Ka Remarque kirjutab raamatus “Läänerindel muutusteta”, et sama suur võimalus, kui on kuuliga pihta saada, on sellest puutumata jääda (sõjaolukorras, mida raamatus peegeldatakse, on selle väite tõesus mõistagi oluliselt suurem, kui tsiviilmaailmas). Enamik juhuseid on head ja ônnelikud, märkamatudki (“täna ei jäänudki auto alla” vôi “täna ei kukkunudki jalaluud puruks”), aga alati ei ole see siiski nii. Môni juhus viib meid väga valusalt ja kalgilt hoopis teise reaalsusesse.

Neist juhustest juhitud sündmustesse satub kahjuks ka väga häid inimesi, kelle suhtes tundub see traagiliselt ülekohtune.

Samamoodi sai pea nädalapäevad tagasi oma kalendrisse teise sünnipäeva üks armastatud telenägu, kes ingellikult on mitmeid aastaid ulatanud abikäe inimestele, kelle elusid on “rikastanud” eeskätt need halvad juhustekogumid. Oma eluvôitlusesse väärib ta palju häid juhuseid – et elu-surma piirimaad tähistavast koomast elu territooriumile väljuda, ning seejärel vôimalikult kiiresti taastuda. Seda soovin koos paljude kaasamõtlejatega talle kogu südamest.

Enne enda ônnetut juhust sooja idamaa maanteel arvasin, et suudan oma elu täpselt ette planeerida ja vôtsin ônnelikke juhtumisigi vist liiga iseenesestmôistetavalt. Kindlasti ei osanud ma häid juhuseid piisavalt ja südamest nautida, aga elul on kombeks meid ôpetada. Seda kas lillesülemite vôi korraliku nahutamisega. Palun püüdke ônnelikku juhuseid märgata – neid nautida ja nende saabumise üle kogu hingest rôômustada, sest järgmine juhus ei pruugi olla hea ja lihtsurelik maailmakodanik ei saa juhuste, ka ônnetute, eest mitte kuhugi pôgeneda.

Suure vastulausena sellele on siiski levinud arusaam, et kôik, mis juhtuma peab, juhtub niikuinii.  See arusaam justkui vabastab meid  kogu vastutusest oma elude eest. Ja seda ma endiselt täielikult ôigeks ei pea.

Filmis “Punane varblane” (“Red sparrow”) öeldakse korduvalt, et juhuseid ei ole olemas, määrame ise oma saatuse. Võib ju uskuda, et õnnetute juhtumisteni viisid meid meie enda halbade otsuste kobarad.

Siiski usun nüüd, pärast korralikku raputust, et lihtsalt juhused määravad meie elu oluliselt rohkem, kui tahaksime. Ja vahel ei peagi ise oma otsustes või tegevustes eksima. Tagantjärele tarkus on kahjuks ettevaatavast kaalukam. Ettemääratust ei tohiks alahinnata. Iga trauma on usutavasti millelegi uuele vajalik ja ilma selleta ei saaks.

Ette vaadates usun siiralt, et eesmärgi täitumisse peab alati tôsiselt lootma ja sügavalt uskuma ning selle nimel vôimalikult palju tööd tegema, aga alati peab jätma sinna kôrvale väikese vôimaluse, et kôik hea suure pauguga vastu taevast lendab.

Suhtuge juhustesse tähelepanelikult teiegi -eriti headesse juhustesse, sest halvad ei lase endast reeglina mööda vaadata.

********************************************************

All Estonians have significant words written in their heart – “every human is responsible for its faith and creates its own happiness” (a song from an old movie “Viimne reliikvia”), leaving very little room for chance. Nevertheless, chances and random incidents seem to be the ones directing our lives. An author Remarque has written in his novel “All quiet on the Western Front” that the possibility of not been hit by a bullet is as great as being hit by one (it is of course much more appropriate for the war situation than the civil world). Most of the chances are good and happy and we don’t even notice them (“I wasn’t hit by car today” and “I managed not to break any bones today”) but it is not always so unfortunately.. Some chances take the person to a whole different world very painfully and harshly.

Events driven by these terrible incidents happen to very kind-hearted people aswell unfortunately which seems so tragic unjust.

Almost a week ago a popular TV host in Estonia had a second birthday in her calender – a woman who has helped so many others in need and unfortune. In her struggle for life she needs all the wonderful chances – to wake up from the coma and recover fast. I wish that to her with all my heart together with many co-thinkers.

Before my own accident on a high-way in a warm Eastern country I seriously believed I can plan my life completely and probably took all the great chances for granted. I wasn’t able to enjoy everything good wholeheartedly as would’ve been proper, but life has a tendency to teach us. Either with baskets of flowers or with a good beating. Please try to notice happy incidents and enjoy them as much as possible because the next one might not be a good one and as simply human, we cannot escape from good chances, as well as the unfortunate ones.

Arguing the previous, some claim that everything that’s supposed to happen, happens anyway. That takes away our responsibility over our lives and I must say I don’t agree with it totally.

In a movie “Red Sparrow” it is said repeatedly that chances don’t exist, that we define out faiths ourselves. In a way it could be true that our own bad decisions took us to different accidents.

Nevertheless, after my serious crash I’ve noticed that chances determine our lives more than we’d wish. And sometimes one doesn’t have to make mistakes in it’s desicions or actions. Destny shouldn’t be underestimated. Every injury is unavoidably necessary for the benefit of something new.

Looking forward in life, I can say that reaching goals must be believed in very truly and serious work has to be done for them but there should always be some room left for a uncertainty that it all blows up.

Be attentive towards all the chances, especially the good ones, because the bad ones usually don’t let themselves to be ignored

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.