Laupäev oli minu ja Vikerraadio jaoks terve päeva jooksul katkematult (nii palju, kui raadiot üldse kuulsin) mereteemaline, täis merelaule, -jutte ja kajakalaulu. Neil päevil toimusid Merepäevad ja ka erivajadustega inimeste igasuvine vaieldamatu tähtsündmus Eriliste purjetajate ja nende purjetamist armastavate saatjate jaoks, kus saame purjetada parapurjekate ja ka iga teist tüüpi veesõidukitega. Seda kõike tänu murdumatu korraldajanärvi ja suure südamega erivajadustega inimeste elu parandava Külli Haava tänuväärsele väsimatusele. Osalejate ülesanne on tulla kohale, nautida, jagada head tuju ja loota ilusale ilmale.
Minu varahommikuse tee kõrvale tuli raadiost sellel laulupeol ilmastikulained ja pilvepildistamised esile kutsunud Mari Kalkuni laul “Sata-sata” sõnadega “Tule, tule, tuulekene…” ja mõtlesin juba, et mida õudust! – laulupeol tuli pärast seda laulu kohutav vihmasadu ja äikesetorm. aga mina lootsin sel päeval ikka kuumale päikesele ja kuivale rannailmale. Ehk sundisin end mõttes laulma Olav Ehala legendaarset “Päikeseratas, päikeseratas, taeva tuline kera…” ja lihtsalt lootma enda mõtte jõule ilmataadi tegusid suunata.
Üritus algas kell 16 ja sellega igati ka arvestasime. Kuna pool Tallinnat on ühekorraga üles kaevatud, oli vaja kodulinnas liikumiseks isegi Waze’i kasutada. Mille me mingil põhjusel süüdimatult varasemate aastate kogemusest unustanud olime, oli Lennusadama piirkonnas parkimine Merepäevade tingimustes. See aps maksis end kätte paraja närvikulu ja ürituse päris esimeste etteastete mitte tunnistamisega, mis on piinlik. Läbi päris suurte inimhulkade liikununa, jõudsime õigele kaile imeilusate peotantsupiruettide ajal, mil selle aasta Kanada meistrivõistluste hõbemedalistid Eesti-Kanada paar Saamuel Rammo ja Beatrice Oberfeld ka kivisillutist takistusena nägemata tõelise ballisaali väärilisi kuumi ladina tantse esitasid.
Purjetamisele eelnes väike jutuvadistamine ja isekeskis pildistamine, sest meiega merd mõõtvad kaptenid tegelesid veel professionaalsemate võistlustega.
Nagu igal aastal, peletasid kõhutühjust ja taastasid aktiivsel purjetamisel kulunud energiavarusid tänuväärsed Mamma võileivad ja pannkoogid.
Taas oli rõõmsateks mõttevahetusteks kohal karismaatiline Kreeka treener Iakovos Kikianis, kelle Vahemere-naljadest vist kunagi küllalt ei saa.
Kui kesk tugevaid tuulehooge juba päästevesti selga sobitasin, sônas üks vôimekas Eesti Insuldipatsientide seltsi asutaja ja juht Elen mulle mitte just ülemäära stabiilse ujuvkai äärde pargitud purjekate meeleheitlikku vete piiril siplemist tunnistanuna: “Ei teagi kohe, kas tuua sulle nelke või avaldada sügavat kaastunnet” 😀 Armas, kui teised muretsevad, aga minus otsustas sündimisel see muretsemise-alalhoidlikkuse-geen ilmselt mitte avalduda ehk oskasin lihtsalt naerdes õlgu kehitada.
Purjekasõit kujunes siiski täiesti ootamatult teguderohkeks ja harivaks – kapten Roger Rikberg kontrollis mulle aasta tagasi antud õpetussõnu ja jagas palju uusigi. Lisaks tohtisin sooritada meie purjekaga “kässarikurve” ja kohendada paadi suunda, erinevaid soote pingutades-lahti lastes. Ja vähemkriitilisematel perioodidel (enamiku sõidust) kontrollida paadi rooli. Ehk tõepoolest ootamatult ja tänuväärselt tegus pikk ja päikeseline sõit. Tuul aitas vaid purje punnis hoida, ei muud. Nii et nelke ei olnud tôesti vaja 😀
Kuna Lennusadama muuseum (100-aastane vesilennukite angaar) oli veel mônda aega avatud, külastasime ka sealset Veneetsia-teemalist näitust ja vaatasime üle meie laeva-ajaloo olulisemad pärlid. Näitus on huvitav ja igati hariv.
Sadamapiirkonnast lahkudes juhtus minuga midagi erakordset – ühe lavataguse sissepääsu juures lehvitas punases vormifliisis ilus naine – mõtlesin, et kas ma teda tõesti tunnen ja ragistasin ajusid nii, et see vist kuuldagi oli. Märgates ilmselget segadust minu silmis, tormas ta ise minu juurde: “Tsau, Silvia! Mina olen M. leinakursuselt!” Osalesin 3 aastat tagasi nimelt Tartu Ülikooli e-kursusel “Leinanõustamine” JA TA TUNDIS MU ÄRA!!! Kuigi päriselus me kohtunud ju ei olnudki.
Minu pühapäev jätkus merehõnguliselt – veetsime, nimelt meeleoluka päeva minu vanema venna suvilas läänerannikul. Loomulikult koos pöörase meresõiduga soojade suvetuulte ja kuni 1 m kõrguste lainete meelevallas sini-kiudpilvelise taeva all. Paadi tasakaalustamiseks istus teismeline vennapoeg paadi vööris ja sai korduvalt 21-kraadise merelainetega üle kallatud, kui vend “punni ikka korralikult põhja keeras” ja ilmselge õhkutõusmise plaaniga hoogu juurde pani 😀 Tuleb tunnistada, et esimene liiter merevett, mis pisut ebaväärikana tee krae vahele leiab, päris nii soojana ei tundu.
Ahtris istujale lendas palju laineid ka üle pea (see osa, mis pôue ei pugenud) ehk nööriga lôua alt kinnitatud müts täitis oma eesmärki täielikult ning ka prillidest enam varsti läbi ei näinud, aga selliselt, meresoolane vesi suus, vete möllus seigelda ongi minu arvates suvine mere-elu vôlu.
Nautige merd ja päikesepaistet seni, kui seda meie kodumaal on! Meri rahustab meeli ning toob meresoola-maiguse värskenduse ja erksuse.
*************************************************************************************
For me and the radio channel Vikerraadio, Saturday was a sea-day all the way (as much as I could turn it on)- so many songs of sea, stories of it and the song of seagulls. It was also a period of the Sea Days in Tallinn and the Special Sailors event for the disabled people that is undoubtedly the summer highlight for us and our helpers – where we can fly through the waves with the parasails and other kind of boats. Everything is possible thanks to the invincible organizer Külli Haav. The participants’ duty is showing up, enjoying, spreading the joy and hoping for the best weather-wise.
The event started at 4 o’clock and we really did think of this but as half of Tallinn is being reconstructed at the same time, it’s quite impossible to travel here in the normal manner. For some unexpected reason, we totally ignored the parking-hell over the harbour during the sea event. So, we missed the very beginning of the show and made it to the wharf through crowds of people when it was glittering with marvellous ballroom dancing by Estonian Canadian couple Saamuel Rammo and Beatrice Oberfeld who’d just won the second place in Canadian championship. They danced magnificently, not minding the stone pavement of the wharf.
The charismatic Greek instructor Iakovos Kikianis had also travelled here for this event to help with the boats and sharing cheerfully his many Meditarrean jokes.
My sailing turned out to be unexpectedly eventful and educational- captain Roger Rikberg checked the knowledge passed to me last year and teached me so much more as well. I was also allowed to make many sharp turns, adjusting different sail lines, and controlling the steering wheel. Or the sailing was exceptionally eventful and educational trip, which I am eternally thankful for.
As the Lennusadam museum (a hundred-year-old seaplane hangar) was still open, we decided to check out the most important ships of our history and the Venice exhibition they had over there. The education just kept rolling in 🙂
Leaving the harbour area something exceptional happened to me – a woman from the stage area waved at me vigorously – I tried to connect wires in my brain hard (I believe it could be heard even). Noticing my obvious confusion, she ran to me: “Hey, Silvia- I’m M. from the grief course!”. I took part of a grief consulting e-course from University of Tartu 3 years ago with her, but we had never met in person, via video chat only where I used to have my old glasses (or no glasses at all, possibly) BUT SHE RECOGNIZED ME despite this! How amazing can something be!
My Sunday continued in the sea thematic manner – we spent a joyful day at my brother’s summer house on the West coast. It incorporated a crazy boat ride in sunshine and on the 1-meter-high waves under a blue sky, quite obviously. Balancing the boat, my teenage nephew sat in front of the boat and was showered with warm, 21-degree waves repeatedly when my brother (at the wheel) pressed on the gas like preparing for a take-off of a plane 😀 I must admit, the first liter of the sea water really didn’t feel as warm when it rushed down my collar a bit ungracefully 😀 Most of the waves flew over my head as I was sitting in the back seat of the boat (meaning that the hat with a string from under my jaw was highly appreciated), I could repeatedly thank myself for wearing glasses 😀 😀 😀 But that’s the way a boat trip on a stormy sea must look like, in my lifelong experience. I love it!
Enjoy sea and the sunshine as long as we have it in our home country! Sea has the tendency to calm one’s mind and brings refreshment in the form of sea salty waves on one’s taste buds.