Muutuste tuules/ In the Winds of Change

Pärast Vennaskonna kontserti ratastooliga rahva seas uskusin siiralt, et paremat kogemust ratastooli-alata kontserdist ma ei saagi. Aga võta näpust, eilset Scorpions kontserdit jääb meenutama üsna palju muudki, kui väärt muusika ja kaasinimeste heasoovlikkus ratastoolil istujate vastu rahvahulkade keskel.

Sattusin nimelt ratastooliga ühtede 20-ndates absoluutselt kompleksivabade inimeste juurde. Nad käitusid ratastooli nähes minuga väga kaasa mõtlevalt ja puhtakujulisest šõumehest ninamees Aigar võttis juba rahvaste kogunemisel endale minu ette tühja poolringi tekitamise, et lavale näeksin (kuigi osutasin tema meele rahustamiseks ka ekraanidele, ei pidanud ta seda eriliseks argumendiks). 

Ilmselgelt on külastajad üdini erinevad ja juba enne soojendusesineja, Alika, lavale tulekut, oleks minu kõrval läinud korralikuks löömaks, kui üks ilmselgelt purjus eestlane nende kohtadele trügides lihtsalt tüli norima hakkas – “Mida te, lapsed, elust teate – minu vanaisa langes….” Tal oli sügavalt ükstapuha, kas need inimesed on ratastooli-abistajad või mitte (mida korrutasin nagu katkiläinud seinakell), meil seevastu oli sügavalt ükskõik tema vanaisast. 

Vahepeal ka telefoniga rääkides käskis neil toredatel inimestel minema tõmmata (mõnevõrra värvikamate sõnadega), sest tema poeg on tulemas korda majja lööma. Sain väikese nostalgiaga mõelda, et tegu on ikka tõelise rokk-kontsertiga, kus varsti hakkab verd lendama ja kellelgi lüüakse toorelt silm kinni/hammas lahti JA LISAKS ei peagi mina kõige selle tingimustes olema eemal kinni ratastoolide platvormil! On läinud ikka üsna mitu aastat ajast, kui lööming mulle nii lähedal toimus – palun mitte valesti mõista mulle ei paku rõõmu ükski kaklus, sattusin neid lihtsalt õnnetuse-eelses elus palju tunnistama (ratastooli-platvormil ei juhtu ligilähedastki tõesti mitte kunagi) ja mõtlesin tõsiselt, kuidas sinna kontserdialale saaks vajadusel ka kiirabi kutsuda. 

Siis ilmus leebelt väljendudes ebatäpsetele koordinaatidele vaatamata kohale see paljureklaamitud ootamatult mõistliku ellusuhtumisega poeg, kes ütles juba mind aidanud noormeest kaklusele ärgitaval moel tõuganud purjutajale: “Mis ärpled siin?” ning püüdis teda mingite oma seltskonna liikmete poole suunata.  

Poeg hakkas meie ees ülevoolavalt vabandama – see oli suurem ime, kui ma kunagi tunnistanud olen – mina aimasin ju verist kaklust. Muidugi tuli see purjutaja koguaeg tagasi nagu kärbes ei lahku lahtilõigatud puuvilja seltskonnast vabatahtlikult “Minu vanaisa…”. See poeg pidi teda mõnda aega meie läheduses viibides uskumatu järjekindlusega eemale ajama. Meie tänusõnadele vastates nentis ta, et on põhjus, miks ta teismelisena sünnipäevaks kedagi külla ei kutsunud 😀  

Kontsert võis igati ilusa alguse saada. Ja saigi – kui Scorpions peale tuli, saime teada, millised fännid tegelikult meie kõrvale sattusid – neil olid uskumatult kõlavad hääled ja kõik laulud viimase sõna ja akordini peas (pean tunnistama sellekohaseid lünki enda teadmistes). Siis nägin ka teist põhjust, miks oli hea platsi meie ees tühjana hoida – ninamees hüppas täiesti ennastunustavalt ringi, põlev suits käes 😀 , luues meie ette veel avarama platsi 😀 Nii kompleksivaba olemist ei ole ma vist kunagi kohanud. Selliselt peabki elama! Ja kellegi langenud vanaisast me sel õhtul enam ei kuulnudki… 

Kuulsin hoopis minule viidates vaba platsi loonud Aigari teatest, et kontserdi ajal lähen ma oma tooliga veel inimeste kätele surfama (loodetavasti mõjus minu väikese hirmunoodiga teade, et kaela murdmine minu plaanidesse tegelikult ei kuulu, mistõttu jäid kõik toolirattad kindlalt asfaltpinnale).

Ühel hetkel oli Aigar taas minu kõrval ja hüüdis väga valju selge häälega “Alika!” Mina mõtlesin, et mida kelbast, selle noore laulja esinemine sai tund aega tagasi läbi ja hakkasin seda hüüdjalegi ütlema, kui äkki nägin meie pisikest pikkade juustega lauljat 2 m kaugusel endast, lava poole trügimas ja meile rõõmsalt lehvitamas.

Ukrainas toimuv venelaste ülekohus on südames ka Scorpionsil – maailmas üsna palju kasutatud rahu”hümn”-iga “Winds of Change”, mille kirjutas solist Moskva rahufestivalil antud kontserdi perioodil 1989. aastal Goringi pargis Moskvas, tunnetades muutuste ja vabaduse hingust sealses atmosfääris. Laulu algussalm oli muudetud Ukrainale jõu ja rahu toomiseks. Laul tõi pisarad silmadesse vist päris paljudele inimestele.

75-aastasele rokk-solistile 5-minutiliseks puhkepausiks võttis Scorpionsi praegune trummar, pea kuuekümnene Mickey Dee ette sellise trummisoolo, millest noored trummarid vaid unistada oskaksid. Kust leiab sellised vanuses inimene jõu nii jõhkralt trummidele valu anda? Ja kas ta süda lööb endiselt õiges rütmis? Teatavas vanuses bändide puhul ei ole sellinegi mure tõenäoliselt liigne.

Ülejäänud kontsert kulges kuidagi eriti sujuvalt – paari video peal, mille tegin, on uus sõber Aigari hääl märksa kõlavam Scorpionsi soundist (ka minu omaarust üsna vali lauluhääl kostab ilmselgelt selliselt vaid minu peas 🙂 ), see on minu arvates väga armas meenutus ootamatult meeleolukast õhtust. Ja langenud vanaisa isik jäigi mõistatuseks 😀

Teise laupäevase lööma keskmesse oleksin äärepealt sattunud oma teravate metallnurkadega ratastoolil kontserdialalt keset inimmassi-ummikut väljudes, nii et kindlasti ei saa väita, et ratastooli kasutaja elu mingil moel igav või pidevalt sündmustevaene on.

Elagem kompleksideta heatahtlikus enesekindluses – see kaunistab inimest! Langenud ja langemata vanaisad võiks jätta pigem iseenda mälestustesse.

**********************************************************************************

After the Vennaskond’s concert last summer I sincerely believed this to be the best experience on concert grounds in the wheelchair ever. But go figure, there’s so much more to be remembered from the Scorpions concert last night than good music and well-wishing audience towards a wheelchair user on the ground.

I ended up next to a couple of 20-year-old people, absolutely free-minded and fun. Their lead-man Aigar took it his task to clear up the space in front of me asking people to move, so that I’d see the stage as well. It didn’t matter that I pointed out to having a quite brilliant view from the screens.

Every visitor is very different, obviously – before the warm-up singer, Alika stepped on the stage, it nearly became a raw fighting scene next to me as a drunken Estonian guy pushed himself on my new friends’ standing spot and started to pick a fight – “What do you, children, know about life – when my grandfather was killed…” He obviously didn’t care at all if these people were there to help me or not (one can improve the truth a bit for greater good, after all) that I repeatedly confirmed him plus we really didn’t care about his grandfather.

He told these people to bugger off (not that politely) and told us his son is about to arrive and take care of everything. I had a bit of nostalgic moment thinking that this seems to be a true rock concert after all, where there’s going to be blood, loose teeth and beaten-up faces really soon AND I don’t have to stay away from everything on the wheelchair platform! It’s been a long while when I had such a close view on a fight – I ask you not to misunderstand me, I find no pleasure in the fights, I just happened to witness quite many of them before my accident (the wheelchair platform is very safe in that sense), and I seriously wondered how I could call an ambulance to the concert ground should one be needed. 

Then a surprisingly sensible guy showed up who quickly broke off the heated tension with his father and the guy mainly helping me, simply suggesting his farther not to speak any further and go to their friends’ location a bit further away.

The son apologized and apologized for his father – I think I’ve never witnessed a greater miracle, I did expect a fight, after all. It proved that getting rid of angry, drunken people is somewhat more complex – the guy kept returning like a bad smell “My grandfather…”.The son stayed near us for a while to step in, should his father return more angrily. He also told us why he didn’t invite any of his friends for a birthday party as a teenager  😄


We found out well what kind of fans there really were next to us when the Scorpions arrived- they had great voices and they knew all the songs by heart (I didn’t, I must admit). Then  it  became clear to me what was the other reason having plenty of empty space in front of us – the leading guy jumped like crazy with a lit cigarette in his  fingers, increasing the empty space quite fast  😉. I don’t think I’ve ever met anyone so uncomplicated. That’s the way to live one’s life. The killed grandfather didn’t come up anymore this evening…

What did come up was the plan to get me surfing on people’s hands with my wheelchair by the end of the concert. I wasn’t especially pleased with this idea. I believe my feared announcement of not welcoming a neck break too warmly did the job and this didn’t come up again neither.

At one point, Aigar was next to me once more and shouted out „Alika! “ with a clear, very loud voice. I was certain the guy had had too much to drink (or what did he really smoke?) because the mentioned singer left the stage an hour ago. I was about to confront him when I noticed Alika, our small singer with the grand voice, almost in front of me – smiling and waving at us, on her way to the front of the stage.

The injustice by the Russians in Ukraine has found its way to the hearts of Scorpion members as well- a well-used “anthem” of peace “Winds of Change” was written by the lead singer during the Moscow Peace Festival in 1989 where Scorpions performed as well. He wrote it in the Goring Park in Moscow where he said he felt the winds of change and liberty in the air. The first chorus was modified to bring strength and peace to the Ukrainian people. There were several teary eyes in the audience.

Giving a 5-minute break to the 75-year-old singer, the band’s current drummer Mickey Dee, almost 60 years old, performed such an unbelievable drum solo that every younger drummer could only dream of such strength and skills. Really took my breath away. Where does a man of his seniority take this amazing strength? And how does his heart respond to this? For bands in a certain age group this concern should be taken seriously.  

The rest of the concert was rather peaceful -I took a few videos where my new friend’s  voice clearly exceeds voice coming from  the stage or my own mouth (I thought I sang rather loudly but this is clearly in my imaginations only 😄), the videos are  lovely reminders of the unexpectedly fun evening. The story behind the killed grandfather remained a mystery…

Let us live in benevolent confidence without complexes -that makes a person truly beautiful. Killed and living grandfathers should rather be cherished in our memories.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Back to Top