Kuna minu varasemate postituste põhjal võib vist tõesti minu stressitaluvuses kahelda, jagan ühte lõbusat seika oma uuest elust – imelik, kuidas mingid lihtsad oskused kaovad ajutraumaga nagu vits vette. Ka jalgrattasõidul ei ole siin kõigi eelduste kohaselt pikka pidu… Tunnen end igavesti tänuvõlglasena oma mõistuse säilimise ees.
Pean ennast üldises môttes hästi käituvaks viisakaks inimeseks, aga pauk võib tulla täiesti ootamatust kohast – käisin mõne kuu eest kuulamas Wagneri muusikat ooperis Lohengrin – see väärib igatahes vaatamist/kuulamist! Kuna päev oli olnud kuidagi eriti väsitav, leidsin vajaliku end vaheajal kiire espressoga turgutada.
Estonia teatri Valge saal on etenduste vaheaegadel teatavasti väga hõivatud kohvikuosakond. Mingi imenipiga leidsime sealt siiski täiesti vaba laua. Peagi liitus meiega üks ilmselgelt asjatundlik kunstide inimene, kellega saime arutada Wagneri muusikat, tema helikeelt ja sellele sobivamaid soliste ehk ootamatult virgutav vestlus.
Kui tagasi saali sõitsime, ütles minu kaaslane, et nii tore oli arutada muusikateemasid väga tõsiseltvõetava asjatundjaga. Aga et mina luristasin täiesti süüdimatult ükskõikse näoga suure mõnuga terve oma kohvi 
LURISTASIN??? 
Ja ma ise ei saanud sellest üldse aru…
Kaks aastat pärast õnnetust õppisin Tartu Ülikooli kliinikumis dr Uriko professionaalse käe all uuesti vedelikke neelama. Aga jooma õpetamist ma siis küll mitte kuidagi küsida ei osanud. Nii piinlik asi. Nüüd olen palunud kõigil demonstreerida, kuidas terved inimesed päriselt joovad. Ja võõrutan end sellest veendunud luristamisest Nii et uuesti õppimine käib ka lihtsamate igapäeva-tegevuste puhul. Aga taastumine ongi definitsiooni järgi uuesti ôppimine, nii et asi igati kohane!
Eelnevast saab ilmselt juba järeldada, et nalja saab selle oskamatusega üsna tihti – ehk taastumine on vahel ka naljakas/piinlik protsess – seda mõnevõrra tihemini, kui minu ego tunnistada lubab . Siiski, kui märkate mõne taastujate käitumises midagi kohatut, palun juhtige sellele nende tähelepanu- tõenäoliselt ei oska inimene ise midagi kahtlustada (kõrvaltvaataja/toetaja sõna on ütlemata oluline).
**********************************************************************************
As it really could be deduced from my previous posts that my stress tolerance is rather poor, I’d like to share an amusing circumstance from my new life with you.
Some very basic and common everyday skills vanish with a brain injury as they’d never been there, weirdly enough. I will be eternally grateful for my brain capacity that remained.
I consider myself a well-mannered and polite person but the surprise might appear where least expected – I visited Wagner’s opera Lohengrin a few months ago and as the day had been especially tiresome, I decided that an espresso would change everything for the better. The White Hall in the Opera house Estonia becomes a busy cafeteria during opera nights but with the help of a miracle of some kind, we found a vacant table there. We were joined by a truly professional music person who we could discuss the features of Wagners music, its compositions and the best opera singers for that. A very professional discussion indeed.
Going back to the theater hall, my companion praised the smart conversation but also mentioned that I managed to slurp my coffee with a blissful indifference the entire time. WHAT??? Me? Slurp? And I never knew…
Two years after the accident I learned to swallow water again in the Clinic of University of Tartu with the guidance from dr Uriko. But I never thought to ask guidance on plain and simple drinking. Such an embarrassing matter. Now I’ve asked everyone to show me how people actually drink and wean myself from this embarrassing slurping habit. Relearning definitely goes for all the simple everyday actions too. By definition recovery is learning again, after all, so thoroughly appropriate, I would say.
As one can deduct from the previous, this inability to live a normal life can be really funny sometimes – the process of recovery can be quite amusing and embarrassing very often (more than my pride would let me admit ). If you see any inappropriate behavior with injury survivors close to you, please let them know because they’d have no idea otherwise.