Enne õnnetust sain mitu imelist korda laulda laulukaare all meie ajaloo kirkamatesse tundidesse kirjutatud Lauluväljakul.
Siis tundus vaade, et publik laulab kaasa justkui peopesal, mulle lihtsalt normaalne, ei mõelnud kordagi selle erilisusele.
Olles küll peaaegu terve taastumisaja vältel külastanud arvukalt seal korraldatud välis- ja kohalike artistide kontserte, koitis mulle alles nädal tagasi, Depeche Mode esinemisel, kui eriline paik meie pealinnas asub – laulukaare alla ehitatud lavalt näeb terava pilguga esineja ju igat piisavalt pikka kasvu külastajat kuni Lasnamäe veerule istutatud puudeni välja! Lisaks lavaesisele, kuhu mahub ka täiesti tulihingeliste austajate fännitsoon ja kõigile teistele tsoonidele, mis nende vahele jääb. Igatahes on kõik külastajad artisti peopesal. Selle erilisust on märkinud isegi meie eestimaine tümmimeister DJ Kristjan Hirmo ja eilegi ei jätnud seda toredat avastust imetlemast meile eile esinenud kanada muusik, The Weeknd, sest maailmale lääne pool Saaremaad on tunnete aus väljanäitamine tavapraktika.
Publik, aga saab nautida artisti meie laulukaare alla ehitatud laval, taustaks kiudpilvekeste mustrid, mille taamal loojuv päike on õhtuselt oranžiks tooninud – eestlaste augustiromanss.
Kuna sellise tantsumuusikaga kaasneb tavaliselt vägev valgusšõu, ei julgenud ma meie pikki valgeid õhtud arvestades kontserdist palju oodata. Sellele olid õnneks mõelnud ka korraldajad ja tema esinemise hilisemaks lükkamiseks käis laval lausa kaks tasemel soendusesinejat, kelle valgusetendused valdavalt isegi toimisid ning koostööaldis ilmataat kustutas tuled päris kiiresti. Kui The Weeknd laulja lõpuks lavale sammus, üleni valges (sh pikk, kapuutsiga mantel), hõbedane mask näo ees nagu Darth Vaderi helgem pool, ei mänginud meie laiuskraadidele omane valgusküllane õhtu enam mingit rolli, sest muu šõu oli seetõttu haaratavam. Nad ei olnud tõesti milleltki kokku hoidnud. Ei tantsijate, lavadekoratsioonide ega videokunsti uuemate arenduste poolest. Esmakordselt oma kontserdikülastuste ajaloos, sain sissepääsul LED-lambikestega käepaela, mida eemalt juhiti lähtuvalt lavakujunduse värvist ja konkreetsetest rütmidest eri valgustel helkima.
Eriline oli lavakujunduski – lisaks laulukaare alla ehitatud hõbedasele mini-Manhattanile tuli inimeste massi sisse pikk catwalk, mille otsas asus järgmine pisike lava otse inimeste keskel! Kuna kogu Lauluväljakule kogunenud rahvamass paljudest eri riikidest teadis laulusõnu peast, oli see ratastooli-platvormil istujale võimas stereo-heli 🙂 Laulja võttis korduvalt ära oma parema kõrva monitori ja kuulas õnneliku näoga oma teadliku publiku laulu (ekraanid hoidsid temal ta kõigis liikumistes igati teravdatud pilku ja sattusin just sel hetkel pilgu sinna pöörama). Ta liikus lavade vahel ja publiku eeski pidevalt ringi, suheldes publikuga palju ja muutes näiliselt käigupealt palju laulusõnu kohasemaks.
Lauluväljak on meie armas kalliskivi, kuhu õnneks tahavad tulla ka suuremad välisartistid (südamlik tänu korraldajatele)! Kui mõni üsna erakordne artist siia, kõigi eestlaste “koduõuele”, esinema on kutsutud, ärge jätke end sellest elamusest ilma! Ainus, mis elukestvalt meelde jääb, ongi elamus (uus auto/maja/arvuti/muu vidin on varsti niikuinii vana ja kaotab oma sarmi lõplikult ning pileti/transpordi/majutuse kulu on seda väärt).
**********************************************************************************
I had the blissful opportunity to repeatedly sing under the singing arc in the Song festival ground that’s written our history’s brightest moments. The audience singing and celebrating as on the palm of my hand seemed so natural back then, I didn’t stop to think of this uniqueness even once.
Although having visited many many local and foreign artists performing there during my recovery years, it only crossed my mind last weekend, on the Depeche Mode concert to notice how marvellous that place is in our capital city – the artist can spot every guest from the whole wide area up until the trees above from the stage built under the singing arc. Plus, the fan zone for the most devoted ones and everybody else between them. So, all the audience is on the palm of the artist. The spectacularism of this is noted by our own fabulous DJ Kristjan Hirmo and didn’t leave the notice of the Canadian musician last night who’s rather used to showing emotions.
The audience can enjoy the artist performing on a stage built under the singing arc whilst marvelling the orange fiber clouds that sinking sun has given a its glow painting on the light blue sky – Estonians’s true August romance.
As the dance music of this kind requires a quite spectacular light show in usual circumstances, I didn’t expect much as I know well of our long light summer nights that really don’t contribute much to any light show 😀 Luckily, the organizers had considered this as well and had two warm-up artists perform and their light shows worked quite well, surprisingly. The Weeknd started later when it was darker and when the lead dinger stepped on stage, wearing only white and a silver mask, looking like a better version of Darth Vader, the naturally light evening even helped better view the show elements. They hadn’t held back on anything- the dancers, decorations, or the modern video craft. I received an LSD-hand band for the first time – every guest had them and they were turned on remotely, blinking according to the stage coloration and the beat.
The set design was quite special too and in addition to the main stage, the silver mini-Manhattan, there was a long catwalk to the second stage in the audience. As the people attending were mostly fans, they knew all the songs by heart and sang along loudly- it was a great stereo-sound for the listener on the wheelchair platform. The singer removed the monitor from his right ear quite often to listen to the crowd singing and looked happy as a kid in a candy store 😀 (the cameras presented his every move on the screens and I happened to look there at the right time). He moved in between the stages and on the catwalk all the time and communicated with the audience often.
The Song festival ground is our precious gem and we’re lucky that the brightest stars are willing to perform there (true heartfelt thanks to the organizers)! When some well-known artist is performing here, in the “backyard” for Estonians, don’t miss out on that! The only thing that stays in human’s memories are experiences (a new car/house/computer/some accessory ages fast and completely loses its charm and the expenses for the tickets/transportation/accommodation will be well worth it).