Käisin vaatamas Draamateatri etendust “Onu Bella tähestik” selle taasiseseisvumisaja segase ajastu särava muusiku hiilgeaastatest meie lavadel. Tegemist olevat olnud väga intelligentse inimesega (ikkagi keemiaõpetaja), kes lihtsalt oskas seda külge endast hoolega varjata oma kohati pisut labasevõitu laulusõnade taha. Aga, nagu märgiti ka etenduses – mida sügavamale sõnnikusse on aetud juured, seda kõrgemale taeva poole saab sirutuda latv. Bella staariajastul olin mina laps, kes neid kohati roppe laulusõnu igatahes päris lõbusaks pidas. Etendus oli suurepärane meenutus tolleaegsetest kommetest ja elust ning kõige taga oli igati tasemel näitlejatöö.
Mõne aasta eest nägin ka etenduses tihti esindatud Vahur Kersna koostatud dokumentaalfilmi onu Bella ehk Igor Maasiku elust.
Filmis olid omal kohal onu Bella kuulsamad laulud, kõmulisemad esinemised, intervjuud tema lähedastega ja ka lähivaade tema elu viimastele aastatele. Ta viimane elukaaslane rääkis, et Bella sai eesnäärmevähi diagnoosi kolm aastat enne surma ja andis kohe mõttes alla, isegi kui naine väga imesse lootis.
Bella oli aastate viisi kohusetundlikult käinud arstlikes kontrollides just eesnäärmevähki peljates, mistõttu tundubki tegelik haigestumine ja haiguse progresseerumine kiiresse lõppfaasi seda hämmastavam.
Aga ta oli juba diagnoosi saades otsustanud, et on vist õige lahkuda. Kolm aastat hiljem see juhtuski.
Vastupidist näidet kuulsin ühe vähiravi-fondi reklaamis, kus mingite aastate eest halva diagnoosi saanud naine oli kohe võtnud vastu otsuse terveks saada, mis just nii läkski.
Eenevale tuginedes võiks tõsimeeli arvata, et terveks saabki see, kes nii otsustab. Kahjuks on siiski selge, et päris sedavõrd lihtne asi ei ole – lahingutes nii selle, kui teiste haiguste/traumadega, jäävad kahetsusväärselt paljud inimesed leinatud kaotajateks, olenemata võitlusvalmidusest ja tervenemise soovist.
Minu tähelepanekutele tuginedes (olen taastusravide ajal kohtunud väga paljude taastujatega) saan sellegipoolest täiesti kindlalt väita, et ilma tervenemise soovi ja sisemise tungita terveks ei saa.
Julgen seega väita, et need, kes otsekohe saatuse uperpallile alla vannuvad, ei taastu kunagi. Ja need, kes nagu jonni pärast ikka edasi võitlevad, võivadki ellu naasta.
Kuigi õnnetusejärgsed tormid minu elus on kohutavalt tihti toonud tunde, et ega see taastumine ei lähe kuhugi ja tõenäoliselt ei olegi kuhugi tagasi tulla, siis teistel hetkedel mõistan, et kunagi ei tohi kaotada lootust ja usku paremasse tulevikku. Olenemata olukorra tõsidusest – asi ei pruugi üldse olla tervisega seotud, tegu võib olla ka väljakutsuvas projektis tööl, koolis, eraelus – tahe loeb.
**************************************************************************************
I saw the theatre performance of a former Estonian artist onu Bella (or Igor Maasik), a shocking punk performer who made even the most devoted punk artists blush. He was supposedly a very intelligent man (a chemistry teacher, by the way) but he was very successful in disguising it with his lyrics, rather vulgar and rude in more ways than one 😀 But as it was mentioned in the show – we all have both sides, the deeper one’s routes are in the feces, the higher their canopy top can reach towards the sky. In the glory times of that artist, I had the blessing to be a child to find the vulgarity of his performances and lyrics rather amusing. The theatre performance was a marvellous trip back on the memory lane of the life we used to live back then and the manners of that time.
There was a documentary made of him a few years back. It covered his most shocking performances, interviews with his close ones and had a close-up view of the last years of his life. His last life partner said that he received a diagnosis of a prostate cancer three years before death and gave up at once in his mind, although she wished for a miracle ’til the end. Bella had dutifully gone for the cancer check-ups for many years and nothing was discovered which makes the life turn the more surprising. He had decided that it’s better he left this world at the time of diagnosis already. Three years later he left indeed.
I heard an opposite example from some TV-show on the cancer treatment fund (helps fund the treatments of some unique cases) where a woman had decided to fully recover from cancer right after having the horrible diagnosis. And she did.
One could deduct from the previous that becoming healthy is a matter of decision only. Unfortunately, it is usually not that simple in every case – in the battles with this and other illnesses or traumas, regrettably many people remain losers, regardless of the readiness to fight and the wish to live and prosper.
According to my observations (I’ve met many recoverees in the rehabilitation hospitals) I can claim without any hesitation that without that wish and inner force there is no way of getting well again.
So, I can say with certainty that those who’re not willing to fight starting from the very beginning never recover. And those who stubbornly fight and sweat may return to life after all.
Although the storms after my accident have brought me the feeling of hopelessness at times in terms of recovery and the fact that there’s really not that much to return to, in other moments I understand that one can never lose hope and faith for a better future. Regardless of the severity of the situation – it maynotbe anything health-related,itcould be a challenging project at work, school or in private life – will matters.