Imelik, et sama raamatu lugemine mõnda aega hiljem, targema ja kogenumana, paneb tõsiselt üllatuma, kas see raamat varasemalt tõesti juba loetud on.
Olles seda küll varemgi kogenud, rabas seesama avastus mind alles mõne päeva eest Dante Alighieri raamatuga “Jumalik komöödia” – kirjutatud aastal 1300, meie kaaseestlaste teekonnal Ümera lahingust Jüriöö ülestõusu poole (ehk meie olime selgelt sunnitud mõtlema muust). Mind paneb imestama kuulsa firenzelase mõtteavarus ja erinevate inimnatuuri kalduvuste märkamine ning nendest rabavalt mitmetahuliste järelduste tegemine. Seda küll ajastule kohaselt tugevalt katoliiklikus mõistes (meie ristiusu eelkäijana ei ole see paljudele ilmselt liiga võõras).
Mind tabas, et minu arvates läbime tihti need kolm peatükki sellest raamatust (Põrgu, Puhastustuli ja Paradiis) juba oma eluajal. Mõni meist on sattunud põrgusse juba ammu enne viimast hingetõmmet (vangid, (inim)röövitud, harvikhaiguste põdejad jms) ja sealsed piinad on ka kirjanduse vahendusel kirjeldatud muljetavaldavad painajalikult kõigil üheksal korrusel/tasandil.
Puhastustule mäge läbivad vist enamik inimkonna esindajatest. Igal tasemel seitsmest puhastatakse inimhing erinevast patust/valestielamisest ja puhastustule leek on ahastavalt kõrvetav neilegi. Pattudest puhastatutel on siiski võimalus nö uuestisünniks juba vaimselt puhtamatena. Meenutagem, et ka kulda puhastatakse enam, kui 1000°C tulega.
Kõige õnnistatum, jumalikult valgustatud koht on mõistagi Paradiis, kus ei ole pattusid, kahetsusi ega südamevalusid. On vaid kõiketäitev tänulikkus ja olukordade aktsepteerimine.
Eile mõistsin, et ka eri traumadest taastujad on need, kes eluajal puhastustule mäe eri tasanditel kõigest jõust ellu jääda püüavad. Täiesti puhtaks põlenutele avatakse Dante sõnul ka värav paradiisi, loodame et täpselt nii juhtubki! Eluajal paradiisi jõudmise nimel ju paljud meist tegutsevadki – et ei oleks muresid, kahetsusi või valusid, ainult kohalolek. Eks siis võime eelnevalt vist ka väheke kannatada.
Olen märganud (on olnud selleks küllalt võimalusi), et kõik raskused-valud on lihtsamini talutavad, kui on usk paremale edaspidisele. Soovitan teilgi raskusi puhastustulena võtta, et vastu pidada need viimasedki ponnistused enne finišit. Kulla puhastamine nõuabki kannatusi 😉
**********************************************************************************
Funny, that reading an old book once more as an older and wiser person, one could get seriously surprised that this book has ever been read before.
The same recognition struck me again a few days ago with „The Divine Comedy“ by Dante Alighieri – having been written in 1300, Estonians’ held significantly different kind of battles over here. The magnitude of the poet’s thinking and a bit psychological trait of noticing the different personality faults and the consequences they bring, amazes me greatly. Everything there is in line with the catholic way of thinking, as the time required back then.
It struck me that we travel through these three stages (Hell, Purgatory and Paradise) in our lifetimes already. Some of us have been thrown to hell long before taking the last gasp (prisoners, the kidnapped, sufferers of some rare illnesses etc), the tortures there’ve been described dauntingly well on book pages on all 9 circles of hell.
Mount Purgatory is being climbed through in most human lives. The human soul’s been cleansed on seven levels, according to one’s specific sin, the purging fire is unbelievably painful quite clearly. Still, after having a cleansed soul, one has a possibility of rebirth in a sense. Lets remember that gold is purified in fire as well – with over 1000°C.
The most blissful place is the paradise, of course, where there are no sins, no regrets, and no heartache. There’s only a fulfilling feeling of gratitude and full acceptance.
Yesterday it dawned on me that people recovering from traumas are indeed suffering on different levels of Mount Purgatory. After being totally cleansed, the gates of paradise will open to their purified souls, according to Dante. I sure hope it will 😉 Reaching some kind of paradise, while still being alive, is something most of us strive for – achieving a status of no worries, regrets or pain, having the feeling of presence only. We are willing to suffer a bit for that, right?
I’ve also noticed (no surprise, given the length of my practice in that field) that hardships are easier to handle when there’s a belief in a better future. I suggest taking the difficulties as purgatory flames to happily make it to the finish line. Purifying gold is painful after all 😉