Täna täitub minu uue elu 12nes eluaasta. Nii et mingis mõttes veel täitsa lapseohtu.
Suures pildis olen oma eakaaslastest küll 12 aastat maha jäänud ja seetõttu ka kõvasti halanud (padi teab sellest rohkem rääkida 😀 ). Aga süüdistada saan tegelikult vaid iseennast, sest olen juba lapsest saadik soovinud teistest erinevat elu. Sellise saingi, kuigi sellist pilti ma tõenäoliselt küll kunagi silme ette mananud ei ole.
Pärast varem kätte võidetud mäetippe olen nüüd lisaks tagasihoidlikumate ja ootamatute tippude vallutamisele saanud võimaluse läbida ka arvukad pimedad orud ja ujuda läbi ohtlikult sügavatest külmadest järvedest. Seejuures on minul ujumisega mõnevõrra täbarad lood – niipea, kui minu teadvusesse jõuab mõistmine, et varbad ka parima tahtmise juures enam põhja ei ulatu, kaotan umbes-täpselt paugupealt igasuguse vee peal püsimise võime – ehk see sügavate järvede ületamine on koomiline segu plätserdamisest ja vee piiril visklemisest – mitte just ülemäära graatsiline liuglemine… Sellest ka viide minu taastumistee kulgemisele 😀
Oma uues elus püüan teha seda, mille jaoks varem aega ja võimalust ei olnud – ju sain selle lisa-aja mingi põhjusega – eile tervitasid mind nagu vana semu, väga soojalt ka Draamateatri administraatorid ehk taastumisaeg on möödunud paljuski just teatri / ooperi tähevalguse all. Seetõttu vaatamata asjaolule, et paljud tärminid, mis minu eakaaslastel kenasti täidetud, on minul ikka veel ooterežiimil, olen saanud end rikastada muul moel ja tutvunud inimeste/ühiskonnamuredega, millesse varem üldse süvenenud ei olnud. Küpsetanud mõtlemist ja perspektiive. Spordiski püütakse lisaajal punkte teenida, et mäng tervikuna edukamalt lõpetada, nii teen vist mina ka.
Samuti naudin olukorda, kus mul tegelikult on võimalik raamatuid lugeda/kuulata (audible.com audioraamatute maailm) ja lendlen läbi kirjanduskuhjadest, milleks viimastel õnnetuse-eelsetel aastatel üldse aega/harjumust ei olnud.
Kuna eluraamat on kirjutatud üksteisest erinevatest kirjudest/monotoonsematest peatükkidest, on järgmisel usutavasti küllalt teistsugused värvid, jume ja hääletoon.
———————————————————————————-
It’s the 12th anniversary of my gifted extra life today. So, I’m a complete kid in a way.
In the big picture, I am 12 years behind my peers and therefore suffered quite a bit (my pillow certainly knows quite a bit about this 😀 ). Still, I can only blame myself because I’ve wished for a different life from others since childhood already. This is exactly what I received, although I probably didn’t picture it quite like this.
After the previously conquered mountain peaks, in addition to conquering more modest and unexpected peaks, I’ve now had the opportunity to cross numerous dark valleys and swim through deep lakes. It would be appropriate to admit that I have somewhat funny history with swimming – as soon as I realize that my toes can no longer reach the bottom, I almost immediately lose all ability to stay afloat – that is, crossing deep lakes is a comical mixture of splashing and tossing at the water’s edge- not exactly an overly graceful gliding… There’s a strong hint on the smoothness of my recovery 😀
In my new life, I am trying to do what I didn’t have the time or opportunity for before – after all, I got this extra time for some reason – yesterday I was greeted by the administrators of the Drama Theatre very warmly like an old friend, so the recovery time has passed under the starlight of the theatre / opera in many ways. In other words, even though many of the points that my peers’ve filled nicely in their lives, are still on hold for me, I’ve been able to enrich myself in other ways and get to know people/societal concerns that I had never delved into before. Matured my thinking and perspectives. In sports, they try to earn points during extra time to finish the game more successfully as a whole, I guess that’s what I do too.
I very much enjoy the circumstance that it is actually possible to read/listen to (the spectacular world of audible.com selection) many books and I consume lots of literature that I really had no time for in the latest pre-accident years.
Since the book of life is compiled of different colourful/monotonous chapters, the next one will probably have quite a different colour, complexion and tone of voice.