Murtud südame sündroom kõlab pisut liiga poeetiliselt, et kedagi päriselt surmata. Aga ellu ongi vaja omajagu poeesiat, muidu oleks sellel ettevõtmisel vähe mõtet.
Nägin ühes koerlastest rääkivas loodusfilmis juba enam kui kuu aja eest, kuidas ühe rebasetõu väga kaastundliku meelega esindajad surevad pärast mõne olulise kaaslase meie seast lahkumist. Põhjuseks ei midagi muud, kui kurbusest ja stressist tulenev murtud süda ehk diagnoosi mõttes murtud südame sündroom, mille korral paisub vasak südamevatsake stressihormoonide rohkuse tõttu liig suureks ja hapnikurikka vere vool südamesse väheneb ülemääraselt.
New Yorkis Northwell kliinikus teadust tegeva kardioloog Sandeep Jauhar sõnul esineb see sündroom kahetsusväärselt tihti ka inimeste seas pärast emotsionaalset stressi (lahkuminek, lein, muu kaotus, aga ka ootamatu õnnelik sündmus). Murtud südame sündroomi ehk takotsubo kardiomüopaatia korral muutub süda äkitselt mingi vapustuse või stressi korral oluliselt nõrgemaks. Enamasti taastub inimene sellest mõne kuu jooksul.
Sellest kardioloogilisest probleemist kuulnuna, tuli mulle kõigepealt pähe minu jaoks väga armsa filmiseeria “Star Wars” episood III “Return of the Sith”, kus Darth Vaderi loomisest kuulnud printsess Padmè sureb, põhjuseks “elutahte kaotamine”, kuigi süžee järgi oleks vabalt võinud tegemist olla ka murtud südame sündroomiga surma tõttu inimliigile ebasobivalt noores vanuses.
Dr Jauhar räägib oma suurepärases TED-kõnes, et kuigi murtud südamesse tõepoolest vahel surrakse, aga on ka sellest “möödahiilimise” võimalusi 🙂 . Loomkatsed, aga on näidanud, et jäneste võrdlusgruppides, kellest mõlemad grupid said aasta läbi südamele kahjulikku rasvast toitu ja vähe liikumisvõimalusi, aga said väga erinevat kohtlemist – üks grupp jäeti lihtsalt omapäi, teine sai palju ka inimlikku soojust (nendega käidi rääkimas, paitamas, tegelemas) ning lahkamistulemuste järgi olid 60% vähemate südameprobleemidega need jänesed, kellele anti ka inimlikku lähedust ehk olenemata stressrikaste sündmuste rohkusest, andis inimlik kontakt jänestele palju parema tervise. Kandes jänestemaailmast saadud tarkused üle meie liigile, saab uurimistulemuste põhjal üsna kindlalt väita, et lähedasi hoides just soojemate suhete läbi, võivad nad saada tervema elu.
Hiljuti käisin vaatamas Teoteatris lavale toodud ootamatult sügavasisulist suurepäraselt mängitud etendust “Sinise konna nahk ehk Vino Veritas” kus keegi küll päriselt ei surnud, aga võimalusi just südame murdumise tõttu lahkuda oli nö “jalaga segada.” Ja küsimus oli lõppeks üsna lihtsas elamise aususes oma kõige lähemate ringis.
Seal märgiti, et inimene ei saagi “päris” inimeseks, kui elu kulgeb lineaarses tõusujoones y(t)=2t. Inimeseks saadakse alles pärast tõelise kriisi/kaotuse läbimist, kus peab justkui ihuüksi kalju serval seisma, vaatamata sealsetele tuultele ja tormidele. Selle teooria järgi peab inimene igal juhul suutma murtud südame tingimuses ellu jääda .
Kui tegemist ei ole just budda munga närvisüsteemi kõigitamatusega, on südame murdumine mingil määral üsna vältimatu vist iga ilmakodaniku jaoks. Kui ei ole elatud just sedavõrd ettevaatlikult ja igasugustele piiridele lähenemata, et ollakse elamises juba ette läbi põrunud (nagu JK Rowling oma kõnes Harvardi ülikooli lõpetajatele aastal 2014 väljendas). Hoidkem, et murdumisi ei juhtuks liiga palju.
Arvestades, et murtud süda alati ellu ei jäta, võiks ühest küljest seda pidada looduslikuks valikuks? Aga me ei püüdle robotiteks. Inimene tunneb, elab üle ja/või murdub – hoidkem inimesi enda kõrval ja kaugemal, kõigi südamed väärivad hellust ja kaitsmist.
**********************************************************************************
Broken heart syndrome sounds a bit poetic to really be killing anyone, but life needs a certain amount of poetry, otherwise it’d be a bit pointless.
I stumbled upon a nature movie about a compassionate type of canines (foxes and their relatives) about a month ago. Some of them die after an important companion has died. The reason being a broken heart due to grief and stress, medically a broken heart syndrome, where the left ventricle has swelled up due to excess of the stress hormones and in turn massively limits the oxygen rich blood flow to the heart.
According to a New York cardiologist and a writer dr Sandeep Jauhar, this syndrome occurs in humans as well, regrettably often after an emotional stress (break up, grief, some kind of a loss or an unbelievably happy event). In broken heart syndrome, or takotsubo cardiomyopathy, the heart suddenly becomes significantly weaker in the event of shock or stress. In most cases, a human recovers from it in a few months.
When I heard about this cardiac problem, the first thing that came to my mind was episode III “Return of the Sith” of the movie series “Star Wars”, which is very dear to me, where Princess Padmè dies after hearing about the creation of Darth Vader, the reason being “losing the will to live”, although according to the plot it could have well been a broken heart syndrome, dying at an inappropriately young age for a human.
Dr Jauhar admits in his wonderful TED-speech that a broken heart could really kill one but there’a way to “sneak past” it. Animal trials conducted on two groups of rabbits have revealed an extra component in this equation. Both groups received unhealthy fatty food and didn’t get many opportunities for physical activity but they were treated very differently. One group was left alone altogether but the other group members received extra attention (they were patted, talked to, played with etc) and in the autopsy, it turned out the latter had 60 percent less cardiovascular problems, meaning that even in case of a stressful life, a human connection, and a real caring matter greatly.
I recently went to see Teoteater’s unexpectedly profound and perfectly acted performance “The Skin of the Blue Frog, aka Vino Veritas”, where no one really died, but the chances of dying from a broken heart were not that rare at all.
The key to happiness ended up being quite simple, living in complete honesty in the circle of those closest to you.
It was also noted there that a human does not become a “real” person if life proceeds in a linear upward direction y(t)=2t. One becomes a human only after going through a real crisis/loss, where they have to stand on the edge of a cliff, fighting the storms and fear all alone. According to this theory, a person must be able to survive the condition of a broken heart.
Unless having the nervous system of a Buddhist monk, heartbreak to some degree is pretty much inevitable for every human. That in case one has not lived so cautiously and without approaching any limits that one has already failed in living by default (JK Rowling expressed it marvellously in her speech to the graduates of Harvard University in 2014). Let’s keep the broken hearts from happening too much.
Given that a broken heart doesn’t always survive, could it be considered a natural choice on one hand? But we don’t aspire to be robots. A person feels, survives or breaks – let’s cherish people close to us and further away, everyone’s hearts deserve tenderness and protection.