Oleme nüüd 100-aastased / We’re a 100 years old now

Head Vabariigi aastapäeva, armsad kaasamõtlejad!

Eesti Vabariigil täitub täna esimene aastasada. Nii heitliku saatusega riigi jaoks on 100 suur ja väga oluline vanus. Selle aja sisse mahub tervelt kaks Eesti riigi ja majanduse ülesehitamist, nii et rabelenud oleme omajagu.

Saja aastaga saab juhtuda ja enamasti juhtubki tohutult palju ajalugu. Just palju kirevat ajalugu on kirjutatud meie Eesti riigi ja rahva südametesse. Justkui kirjusse kaltsuvaipa.

Oleme rahvusena käinud läbi igasugustest valudest, raskustest ja alandusest, aga oleme nüüd seetõttu ilmselt palju sitkemad – oleme näidanud, et meid ei ole lihtne murda.

Mis ei tapa, teeb tugevamaks, öeldakse. Suur osa meist on ajaloo sõjakate keerdkäikudega piinarikkalt tapetud, aga need vähesed, kes jäid, said usutavasti märksa tugevamaks. Nagu tuulisel ja soisel pinnal kasvav puu, mida räsivad kõik ilmastikuolud, kasvab sitkeks ja murdumatuks, on ka meie ellujäänud inimesed nüüd väga kanged ja püsivad. Justnagu umbrohi, mis niisama-lihtsalt alla ei anna.

Meie, järelejäänute, ülesanne on viia rahvuse süda ja oksad sajandeid kaugemale tänasest. Siiski arvan ma, et me ei näe järgmise aastasaja vahetumist, kui me praegu selleks otsustavaid käike ei tee.

Ma tean – kôik Eeati riigimehed räägivad liiga väikesest iibest ja survestavad noori naisi palju sünnitama, aga kas see saakski olla lahendus? Kahtlen.

See on loomulikult puhtalt minu enese isiklik hinnang, aga pean kvantiteedist rohkem lugu kvaliteedist. Selle asemel, et halli massi toota, peaksime vôibolla seda väikestki seltskonda kvalitatiivselt kasvatama. Ma vôin olla väga kaugel tôest, aga kas ei oleks olulisem, et isegi kui meid on vähe, oleme tihedalt kokkuhoidvad, nagu ühtede tõekspidamistega, sama “koodkeelt” rääkiv eesti perekond?

Usun, et selle saavutamiseks oleks tarvilik oma suhtumist iseendasse ja üksteisesse mõningal määral modifitseerida. …

Endine president Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et vabadus ei ole iseenesestmôistetav. Minu arvates ei ole iseenesestmôistetav ka elamine ja olemasolemine laiemalt. Ehk nende nimel tuleb vaeva näha.

Toidupanga asutaja ja eestvedaja hollandlasest eestlaseks “hakanud” Piet Boerefijn ütles Eestisse kolinud välismaalaste osalusel tehtud saates “Suud Puhtaks”, et eestlasi ei huvita üksmeelne edasiminek ja nôrgemate hoidmine, sest kulutame tohutult raha, lausa miljardeid eurosid mingisugustele infrastruktruuriprojektidele (Saaremaa sild, Tartu mnt laiendamine ja Tallinn-Helsinki tunnel), selle asemel, et aidata inimesi meie hulgast, kes on sunnitud elama  allpool vaesuspiiri, kel pole midagi süüagi. Kõlab pisut robinhoodliku lähenemisena, aga meie riigi varade jaotus ei ole selles valguses tõesti üldse hästi juhitud.

Selles saates rääkisid oma Eestisse kolimise põhjustest paljud teise sünniriigiga inimesed ja vaatajana jäi mulle tõesti tunne, et mitte just parim kliima ja väikesed palgad, mille üle alatasa vingume (osalt põhjusega muidugi) on vaid tühine osa sellest, mis teeb Eestist Eesti, aga ütleb nii mõndagi meie eestluse kohta.

Eelmise aastanumbri sees nägin mingis filmis isa ütlevat oma pojale, et heategudel on teatav lainetuseffekt ehk igast heateost saab alguse palju järgnevaid.

Elu on paljuski siiski duaalne ehk sellisele headusfaktorile peab vastama ju ka sarnane kurjusefaktor. Auhinnatud filmis “3 teadetetahvlit linnaserval” ütleb üks kõrvalist osa mängiv tegelane, et “kurjus eostab kurjust” – ühe inimese kuri väljaelamine ei jää isoleerituks vaid tema ja selle emotsiooni objekti vahele, vaid hakkab edasi kandudes ja uuesti “eostudes” oma elu elama.

Mõistagi on elus igat värvi toone nende kahe äärmusliku vahel, kus igapäevaselt laveerimegi. Aga olulisem oleks vist mõista, kas soovime, et maailm jätkukski seniproovitud moel või areneks äkki millekski paremaks ja jätkusuutlikumaks. Kas tahaksime ise midagi korda saata, mitte lasta end kanda evolutsiooni sissetammutud rajal. Et heategude lainetuseffekt edasi kanduks (või üldse alguse saaks), on meie endi teha. Igaühe meist.

Taastumise poolelt ei saa ma kahjuks teile küll midagi pöördelist teatada, aga taastumine tulebki millimeetrite ja väikeste uute mõistmisete näol.

Ühe kehapoole halvatusega (mis avariiga mulle “kingiti”), kaasneb tihti kogu tähelepanu koondumine tervele kehapoolele, millega kaasneb vahel ka haige kehapoole neglekt e selle eitamine. Selle protsessi lôpplahendina nihkub ajutrauma ajalooga inimese keha vertikaalne keskjoon tunnetuslikult terve kehapoole keskele, oluliselt kôrvale reaalsest keha keskteljest. See telg on ääretult oluline eeskätt just tasakaalu hoidmisel nii kôndimisel, kui istumisel-püstitôusmisel. Minu tähelepanu sellele tunnetuslikule vääritihindamisele juhtis üks ammune, ülikooliaegne sôber, kes  mind oma kônniôpetuste ja käeteraapiate juhtimisega mône päeva tagant austab.

Kindlasti ei saa ma veel hôisata keha keskteljega seotud läbimurdega, aga kôik protsessid algavad ometi just môistmisest. Ja mina lükkasin oma protsessi vaikselt liikuma.

Sõbrapäeval käisin ühe vana sõbraga hiina toitu söömas ja mõistsin, kui palju mugavam see euroopalikust restoranist on, sest pole vajadust vasaku käe hea motoorika järele, mida noa-kahvliga söömine eeldab. Pulkasid vasak käsi ei huvita 🙂 Pole vist väga üllatav, et ka sushikohtade külastamisest ei ütle ma kunagi ära.

Soovin teile head Vabariigi 100ndat aastapäeva, palju eneseusku ja tahet algatada uus heategude laine.

****************************************************************

Happy anniversary of the Republic, my dear co-thinkers!

Today, it’s the hundredth birthday of the Republic of Estonia. For a country with such of unsteady history, a hundred years is a great and very important age. During this time, Estonian Republic’s been built up from scrath twice already together with the economic development, so we’ve been struggling quite a lot.

A great deal of history can and does take place in a hundred years. Therefore, a lot of vivid histoy’s been written in the hearts of Estonin Republic and nation.

As a nation we’ve truly been through every kind of pain, hardship and humiliation but due to that (probably) we’re much tougher – we’ve shown that it is not very easy to break us.

What doesn’t kill you, makes you stronger, it is said. A great number of us’s been killed painfully, but the people that’ve survived became a lot stronger, I believe. As a tree growing in a swampy and windswept environment, that has to survive every horror of the weather, will grow to be much tougher and unbreakable in a way, the survived people have grown tougher and more persistant.

The duty of us, the survivors, is to advance the heart and the strenght of our nation forward in the centuries to come.

Still, I’m afraid that we’ll not see the arrival of the third century if we refuse to take the needed steps now.

I know well that every government person talks about the need to increase the number of Estonians and urge young Estonian women to give birth a lot, but is it really the answer? I doubt it.

It is my personal opinion, of course, but I value quality over quantity. Instead of creating a great number of new people, we should maybe increase the quality of the existing crowd. I can be very far from the truth but wouldn’t it be more important that we’d be an Estonian family with similar beliefs, talking the same “code language” even with a limited number of people?

I think we need to modify our attitude towards ourselves and others for that to happen.

Our ex-president Toomas Hendrik Ilves has said that independance cannot be taken for granted. I believe living and existance in a broader scale could not be taken for granted either. Or one has to take some effort to continue to have them.

Piet Boerefijn, (the Dutch who’s moved to Estonia and speaks the language impressively well), the creator and leader of Toidupank (a unique organisation helping people in need with food products) talked about Estonia and its future in a TV-show. He said that Estonians are not interested in going forward in unity and taking care for the weaker ones because we spend so much money in some infrastructure projects (as Saaremaa bridge, development of Tartu highway an the tunnel between Tallinn and Helsinki), instead of helping people among us who are in serious need, who live in poverty and can’t even afford to eat. It may sound a bit like Robin Hood but distribution of the nation’s financial assets isn’t very well managed from this point of view.

Many people (foreignes who’ve moved to Estonia) spoke of the reasons of continuing their lives here in this TV-show and as a viewer it really hit me that complaining constantly (partly rightfully of course) over bad weather and small wages is a trivial part of Estonia but talks a lot about Estonians and being an Estonian.

In the end of last year I watched a movie where a father teached his son that goodness and good deeds have a certain ripple effect or one good deed is followed by many others.

As life is quite dual, this factor of goodness has to be responded with a similar factor of evil. In the movie “Three Billboards Outside Ebbing, Missouri” a character says that “evil conceives evil” – the evil outburst of one person is not isolated between him and the object of the anger, it starts to “conceive” more evil and spread far with it.

Of course there area lot of colors between the two extremes (where we live every day) but I think it would be more important to understand if we want the world to continue in the way tried out for so long or develop to be something better and sustainable. Do we want to accomplish something or walk on the worn-out road of the evolution. It is  our own responsibility for the ripple effect of goodness to spread (or start at all).

Unfortunately I can’t announce of any breakthrough on my long road of my recovery, but the recovery seems to be a slow process of millimeters and new understandings.

Focusing all the attention on the healthy side of the body often occurs with the hemiparesis (that was given me with the accident). Due to that the vertical central axis of the body is pushed in the center of the healthy side of the body which obviously differs from the actual center axis of the body. That axis is really important in keeping balance, walking and sitting down properly. An old friend of mine draw my attention to that flaw.

I certainly cannot cheer abut any breakthrough considering the central axis but every process begins with deeper understanding. And I gave this process a modest beginning.

On Valentine’s Day, I went to a Chinese restaurant with an old friend and discovered how much simpler it is for me to eat there – chop sticks don’t care if your left hand can handle the fork or not 🙂 It goes without saying that I never pass an oportunity to visit sushi restaurants. 😉

I wish you happy 100th anniversary of the Republic, lots of self-confidence and will to start a wave of goodness.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.