Raskused lähendavad / Difficulties bring us closer together

Pärast väikese, armsa ja tubli, pôhikooli lôpetamist, jätkasin kooliteed tugeva reaalkallakuga kooli matemaatika-füüsika eriklassis. See oli raske, eriti alguses.  Aga raske oli peaaegu meil kôigil, enam kui 30 klassikaaslasel. Meie füüsikaôpetajast klassijuhataja, ôp Saukas, sisendas meile igal vôimalusel, et me oleme ühtne meeskond ja üksteise eest mingil moel isegi vastutavad, peame üksteise eest igas olukorras seisma. Nagu ôhupall, millest väljapoole jääv on meie ÜHINE vastasrinne. 

Ma ei suuda täpselt tuvastada, kas meie väga tugeva ühtsuse pôhjuseks on need koos-söödud seitse puuda soola vôi seesama ôpetaja sütitatud ühisrinne, aga keskkooli-raskused tôepoolest ühendasid meid ja tôid kokku selliselt, et tugevad suhted on meie vahel ka täna – veedame kôik pühad-sünnipäevad jms omavahel, lisaks igaühe kaaslased ja nüüd ka lapsed.

See on meie lugu – vaatamata ôp Saukase püüdlustele tundub mulle täna, mitu aastat pärast pea minu elu vôtnud avariid, et raskused tôepoolest ühendavad – nüüd, kus mina olen vastuvaidlematult kõige närusemas olukorras, oleme üksteisele minu arvates lähemal, kui varem, mistôttu olen tugevasti raskuste ühendava jôu idee austaja.

Sedasama on minu arvates kinnitanud ka praegu maailmas möllav raske viirus, mis on füüsilisest vaatest meid kõiki küll oluliselt lahku viinud sotsiaalse läbikäimise keelu tôttu ning inimkonda kahjuks ka mônevôrra vähendanud, olles mitmed inimesed ärkvel olles “uputanud” viiruse õudusfilmile omase tunnuse tõttu gaasivahetust kopsualveoolides tugevasti häirida ja selle tulemusel inimese lämmatada. 

Teisalt on paljud kahtlemata märganud, kui väga see haigus meid tegelikult kokku toonud on -tavapäraselt inimgruppide ees tööd tegevad inimesed jagavad oma talenti publikule nüüd veebi vahendusel.  Ja me saame sellisel moel ikka koos olla! Paljud mu muusikutest sôbrad-tuttavad korraldavad järjest uusi veebi vahendusel ülekantavaid kodukontserte ja mu kaugel elav joogatreenerist sôbranna viib läbi nö veebitreeninguid, kus igaüks saab oma koduse ekraani ees väljaveninud kodudressides ja sassis juustega mati maha panna ja harjutusi-venitusi kaasa teha, kuulates sôbranna juhiseid ja häält hoopis kõlaritest.

Samuti olen kuulnud, kui väga hindavad paljud kohustuslikku võimalust kodus oma pereliikmetega aega veeta, eriti need, kes seda muidu väga harva teha saavad.

Nüüd on aina suuremat põhjust vanematele sugulastele-tuttavatele helistada ja kaugetele sõpradele tihemini kirjutada – mulle näib, et see maailma tabanud tragöödia on meid sel moel tegelikult oluliselt liitmas.

Olge olemas kõigile oma kallitele lähematele ja kaugematele, sest meile ei ole antud teadmist, millal kellegi aeg otsa lõppeb.

**************************************************************

After graduating a small and sweet secondary school, I continued my studies in a strong science school in a class specialized in mathematics and physics. It was difficult, especially in the beginning. The main teacher of our class, a smart physics teacher, convinced us in every possible moment that we are one strong team and even somewhat responsible for each other, that we must stand up for each other in every single situation. Like a balloon where eveything outside is our COMMON enemy.

I am not entirely sure if the reason for our strong unity is the difficulties we survived together or the unity inderted by the same teacher but something in this high school certainly joined us closer together in a way that we are close to this day – we celebrate every holiday together, now also with everyones’ compagnions and kids.

This is our story – despite our teacher’s aspirations, it seems to me now, a few years after the accident that alomost took my life, leaving me certainly the weakest member of the crew, that the closeness between us has grown stronger which makes me a true believer in the connecting power of difficulties.

It seems to me, the previous theory holds now when the world is struggling with a deadly virus that has separated us physically due to all the restrictions of social exposures and the awful deaths of being drowned awake due to lungs not transmitting necessary gas in the usual way and suffocating people. 

In the same time it seems to have brought humans somewhat more stronly together and make us notice each other. The artists used to working on the stages in front of huge crowds have started to share their talent using the internet. They keep us together this way! Many of my musician friends and aqcuaintances have organized home concerts over the web and a dear friend of mine who works as a yoga instructor in a far away country, holds workouts in the web and her friends can take part of it in front of the home computer in their comfortable home sweatpants and tangled hair – super comfortable! 

I’ve also heard of many people who really apprechiate the forced opportunity to spend time at home with their families, especially people who can do it very rarely otherwise. There’s more season now to call every elderly relative and write to the far-away friends – it seems to me that tragedy of the world has really brought the human kind closer together.  

Be there for every single person dear to you, close and far, because we have no idea when anyone’s time here on earth comes to an end. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.