Pealesunnitud puhkusest / Of the forced vacation

Mõnda aega tagasi kohtusin mõttega “Vali päev puhkuseks või teeb sinu keha seda sinu eest”. Selles pisut ultimaatumihõngulises ähvardavas mõttes peitub rohkem tõde, kui paljud meist on valmis tunnistama.

Minule näitas saatuse julm sõrm või ebaõnnestunud kokkusattumus selgelt, mis juhtub ületöötajate ja ülerabelejatega. Olen nüüd juba 8 aastat “puhkusel”, milles küll erilist nautimist ei avaldu. Tõsi, nüüd on mul aega lugeda raamatuid, mille olin mõttes juba pensioniaega lükanud, mul on aega käia teatatris (kui mõni saatja sellega nõus on). Kõigele heale vaatamata, ei ole ma siiski kindel, kas kogu valu seda ikka väärt on.

Eestlastele (ja suurele osale gloobusest) sai kurja viiruse leviku tõttu osaks kohustuslik puhkus, millest kuuldavasti erilist rõõmu ei tunta. Inimesed tunnevad end koduseinte vahel vangis, aimamata, et vangla terastrellide või ka oma keha kujul võib olla määramatult piinavam. Tänan taevast, et sellest viimasest tean minagi vaid osaliselt.

Mingil põhjusel on kurtmist ka nende seas, kelle tööd saab kodukontorisse teisaldada. Minu kogemusel on kodukontori-töö muidugi oluliselt kurnavam, sest ei ole kolleege, kellega üla arvutiekraani mõtteid vahetada (peab hakkama helistama), ega ka lõunapausile minekut. Samuti ei ole kellaaega, mil kõik koju lähevad ja töötamise lõpetada võiks, mis tähendab lihtsalt arvukaid ületunde. Aga kuuldavasti on tööeetika inimeseti küllaltki erinev.

See plaaniväline  puhkus peaks võimaldama tööst eemale jäänud inimestele tegevusi, milleks muidu üldse aega ei olnud. Sobrage oma raamaturiiulitest  välja kõik need lugemisootel  väärt-teosed, ajage lõpuks liikuma see kaua edasilükatud vannitoaremont, mängige oma laste  ja koduloomadega. Ning tehke lõpuks see kauaigatsetud suur-inventuur nii riidekapis, kui raamaturiiulis, et endale enam mitte esmatähtsate hilpude-köidetega teha taaskasutuse kaudu rõõmssaks keegi, kel muud võimalust ei olegi. Võtke seda kohustuslikku kodust aega kui vägisi pealesunnitud pausi korda teha kõik, milleks enne kogu aeg aega nappis. 

Mõne päeva eest märkasin sõnumit: “Meie vanaisadele anti korraldus sõtta minna, meile antakse korraldus kodus diivanil aega veeta”. Mõistan, et on palju töökohti, mida tõesti arvuti vahendusel teha ei saa ja olen nende inimeste pärast väga kurb, aga kõik teised peaksid mõistma, et see aeg, mis kodusest kontortegevusest kõrvale jääb, ongi juba ammu-igatsetud “kodu ja mõtted korda” aeg. Viiruspuhang valis praegu puhkepäevad teie eest – võtke seda nii ja püüdke nautida kasvõi diivanil lesimist ja süümepiinadeta raamatu lugemist. Iga keha vajab ka puhkust – andke talle see!

***********************************************************************

 I met with a great thought some time ago – pick a day to relax or your body will pick it for you! This ultimatum-like thought holds more truth than many of us are willing to accept.

A cruel move from the fate or just an unfortunate incident showed me quite clearly what happens to over workers and over active people. I’ve been on that “vacation” for 8 years now, although relaxation and enjoyment are pretty much lacking here. True, I can read all the books I had reserved for my retirement already and visit the theatre (if I can convinve some compagnions). Despite everything good, I’m really not convinced if it is worth all the pain. 

Most people in Estonia and all over the world have been forced to a vacation of a sort due to the evil virus walking amongst us. And people are everything but happy about the situatin. I’ve heard they feel total imprisonment not even knowing that being imprisoned behind bars or in one’s own body can be so much more tormenting. I thank God and heavens that I only know partly about the latter.

For some mysterious reason there is moaning from people working in home offices. Home office can be much more exhausting in my experience, of course – there are no colleagues to discuss matters with over the computer screen (giving a call is much more inconvenient), there’s nobofy to remind you of a lunch break and nobody’s leaving work indicating the end of the work day, which means a lot of overtime. But of course, the work ethics varies quite a lot among people.

That unscheduled vacation should give people who’ve left aside from work,  possibility to take up on activities that they didn’t have time for before. Chech your bookshelfs to find all the masterpieces you’re longing to read but didn’t have time for before, take up that bathroom reparation that you’ve been putting off a while, play with your children and your pets. And carry out the great inventory in your closet and bookshelf to take the clothes and books that are not in your priority list to recycling to bring happiness to people who really have no other choice of getting those means. Take this forced vacation as  a possibility to fix everything you didn’t have time for before.

A few days ago I came across a thought “Our grandfathers were summoned to war and we are summoned to chill on the couch”. I completely understand that there are many jobs that cannot be fulfilled at home and I’m very sad for these people, but everyone else should understand that the time free of home office work is that dearly missed “home and self thoughts time”. The virus just chose the relaxation days for you – take it as that and at least try to enjoy chlling on the couch or reading with clear concience. Every body needs time to relax – give your body the chance! 

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.