Mai alguses oli mul juba ammu kokku lepitud ja korduvalt viiruse ôitsengust tulenevalt ümber tôstetud raviaeg Pärnu haigla taastusraviosakonnas.
Arvestades eriolukorrast tingitud segadust ja ohtu, ei lubatud mind linnast ôige pisut kôrvale jäävasse haiglasse ilma kindla negatiivse viirusetesti tulemuseta, saabusin linna pühapäeval, päev enne kokkulepitud raviperioodi algust, et hommikul test anda ja ôhtul VÔIBOLLA haiglasse minna. Päev oli lubatud veeta endale igati meelepäraselt.
Aga Pärnu linn (nagu kôik teisedki) oli mai alguses teatavasti karantiiniolukorras, kus tänavad on tühjad ja kôik söögikohad suletud.
Pärnu (kuhu ma tegelikult parimat pitsarestorani mitte arvestades väga vähe sattunud olen) on mulle end alati kujutanud Lôuna-Prantsusmaa paradiisiaed Nitsa kuvandiga Eestimaa kuurortlinnast. Eriolukord toob esile hoopis teise külje sellest ilusast kohast – tänavatel nägin liikumas mônd üksikut näomaskidega varustatud inimest ja sôiduteedel liikumas oli peale minu saatja auto näha veel nelja sôidukit. NELJA! Ôudusfilmides nähtud aja veetmine kummituslinnas sai ühtäkki päris tuttavaks.
Digiloost negatiivse testivastuse täiesti kogemata kombel 6 minutit pärast selle üleslaadimist kontrollinud, asusin tuttava haiglaosakonna poole teele.
Kuna pühapäeva ôhtud ei ole seal just üleliia sündmusterohked, uurisin huvitavamaid raamatuid Audible.com laiast teostevalikust. Leidsin huvitavana näinud (ja ootustele hiilgavalt vastanud) raamatu “Maybe you should talk to someone” psühholoog Lori Gottliebi sulest.
Juba raamatu alguses toodi välja minu arvates erakordne môte “Iga muutus eeldab kaotust (ja leina).” Aga säästmaks teid postitusest, mis oma pikkusega konkureerib Briti entsüklopeediaga, jätan selle mõtte mõneks hilisemaks lahkamiseks.
Esimese nädala sain kaheses palatis nautida täielikku üksindust ja vaikust. Poleks kunagi arvanud, et seda nii naudin – olen ekstravertne, alati inimesi ja seltskondi armastanud inimene. Üleöö näis mu keha otsustanud hakata introverdiks. Seda ei saa pidada eriti pôrutavaks asjaoluks, sest saatus on ônnetusest saati mänginud minu eluga tôelist täringumängu ja rikastanud mu igapäeva kôige ootamatumate, sügavalt šokeerivate, keerdkäikudega.
Veidral kombel ei olnud inimeste ja seltskondade armastus mitte kuhugi kadunud, lihtsalt tundsin end üksinda vôrdlemisi suures palatis nagu kuninga kass. Ajal, mil maailm korjas tavapärasuse riismeid viiruse lahinguväljalt, tundsin mina vaid rôômu ja rahuolu.
Siinkohal on paslik tänada südamest kogu Pärnu haigla taastusravi töötajaskonda, kes tegid patsientide, sh minu jaoks vôimalikuls selle aja möödumise sedavõrd nauditaval kombel.
Ambitsioonikus toob valu. Mida rohkem on kaotada, seda valusam selle kaotus on.
Teisel nädalal saabus mulle seltsiks minust vaid loetud aastad vanem naine, kel juhtus samuti avarii, aga juba keskkooli lôpuklassis – mulle ei mahu pähe, mille eest teda karistati, kui ta isegi elada ei jôudnud ja kindlasti midagi karistamisväärset korda ei saatnud. Minule teadaiolevalt ei ole erilisi kuritegusid sooritanud minagi, aga minul oli vähemalt vôimalus mônedki aastad eakohaselt elada, ôppida ja karjäärigi teha. Temal ei olnud seda. Jôudsin hommiku veeredes saada selle üle üsna nukraks, aga siis môni tund hiljem koridoris mind abivahendita kôndimas jälgides, ütles loomulikult mu füsioterapeut, et pean ilmselt oma vôimetusega sääretôstet sooritada (kônni puhul uskumatult oluline detail, mis mul osaliselt tegelikult isegi välja tuleb) lihtsalt elama ôppima, mis viis mu môistmiseni, et millegi kogemisest algusest peale ilma olemine ei pruugigi olla nii kohutavalt raske, kui kôigest sellest ühel hetkel ääretult ootamatult ilma jäämine ja terava kaotusvalu tundmine. Sellest hetkest kahanes mu kaastunne toakaaslase suhtes omajagu.
Enda kannatuste olulisemaks pidamine on kaunis isekas, ei vaidle vastu. Aga ka suurem pilt ei lasknud end kaua oodata. Juba järgmisel päeval enda ja toakaaslase käitumist ja juttu vôrreldes môistsin, et enamkogenud inimesel vôib sama suure (kuigi tema kaotus ajurakukeste näol oli ilmselt suurem) kaotuse korral midagi ka järele jääda ehk lihvige eelmisele lôigule eelnenud lausele vaatamata vôimalikult palju uusi tahke oma mitmekülgsuse hulktahukasse. Lisage oma isiksuse kirevasse vikerkaarde võimalikult palju uusi värvivarjundeid kõigi võimalustega, mis teie teele satuvad.
Sarnast môtet jagas ka PERH-i intensiivraviarst rääkides Enn Veskimägi vôitlusest koroonaviirusega. Mida suurem on varem kogutud pagas, seda rohkem jääb tôenäoliselt järele ja seda enam on vôimalik ka kooma ajal võrdlemisi adekvaatselt reageerida.
Kaks päeva pärast saabumist, süstis arst koos väga professionaalne meeskonnaga minu spastilisatesse lihastesse botuliini-toksiini Dysport ravimi näol (Botoxi semu ravimimaailmas).
Varasemalt olin veendunud, et suurem valu süstidest ehk suurem tundlikkus, mis viitab sensoorsuse teatavale taastumisele, mis omakorda on motoorika taastumisele môningaseks eelduseks, on märk, mida neilt süstimistelt otsida. Teaduse poolest vôibki kôik see täpselt nii olla, aga minu puhul tahtis seekord pisar end silmast välja suruda lihaste puhul, mille arvasin juba suhteliselt heas korras olevat – panin tähele, et mida spastilisemasse lihasesse nôel torgati (=jôuga suruti), seda enam olin valmis kôik välja rääkima, nagu tavapärases piinapingis ennemuiste.
Vaatamata valule, ônnestus “augustamine” ka sel korral edukalt üle elada ja rohu môjust palju kasu saada.
Väikesed edasiminekud saatsid mind ka taastumise vallas – tegemist ei ole kindlasti mingi röögatu arenguga, aga nüüd kônnin kepi toel valdavalt nii, et vasak jalg ja kepp on korraga ôhus. See ei näita mingit hullumeelset arengut, aga varem oli selline liikumisviis tôesti liiga raske.
Tänu hiljutisele emadepäevale ja minu ema vastutulelikkusele kingitus ise välja valida ja nôusolekule minuga taas kultuuriüritust külastada (mis tema sônul minu soovi tôttu KÔIKE külastada äärmiselt kurnav on), sain olla osa tärmini tekitamisele Eesti popmuusika ajaloos ja osaleda imelise bändi Smilers drive-in kontserdil. Kontsert oli hiilgav, nagu Smilersi kontserdid alati, lisaks ei olnud vaja läbi higise rahvasumma end lava ette pressida. Kontserdi kuulamine autos autokôlarite vahendusel on ennekuulmatult mugav ja meeldiv kogemus!
Vôimalik, et siinkohal mängib rolli asjaolu, et ma ei ole 8 aastat saanud suurel kontserdil oma teravate küünarnukkide abiga lava ette trügida ja olen niikuinii sunnitud rahulikule kontserdinautimisele, aga kontserdielamus oli ikka ääretult nauditav. Ja teen tööd, et varsti saaksid teised lava ees passivad kontserdikülastajad taas minu küünarnukkidega lähemalt tuttavaks. Seni aga külastan autoga kontserte suure heameelega edaspidigi.
Seega, VÄGA vôimas ettevôtmine, Smilers! Tänu minu ema soovile kôikjale pigem varem kohale jôuda, oli tema auto kôige esimeses reas (täiesti rahumeelselt igasuguse plekimôlkimiseta)
Korjake uusi värve oma mitmekülgsuse vikerkaarde ja võtke osa uutest, erakordseina näivatest üritustest! Enese rikastamine on väärtuslik vara
********************************************************************
In the beginning of May, I had a long-awaited visit to Pärnu hospital rehabilitation department that had been delayed repeatedly due to the corona virus blooming where it was not expected.
Given the emergency situation, virus-induced danger and total lockdown I was not allowed inside the hospital without a certainly negative test result of the virus test (I was told that hospitalisation MIGHT happen in the evening in case my test results given in the morning are negative).
I was lucky enough to enjoy the peace and quiet totally alone in the hospital room designed for 2 patients in the first week of my treatment. I’d never ever expected to enjoy it – really enjoy it – I’m a complete extravert, I love people and parties of different sizes. But my body seemed to have decided to become an introvert overnight. It didn’t drag my attention at all, let alone surprise me, given the roulette my destiny has played with my life after the accident, enriching my everyday with the most unexpected, truly shocking situations.
Quite oddly, my love for people and different companies hadn’t disappeared at all even though I certainly didn’t miss them and at the time the world picked up the pieces of normality in the virus battlefield, I felt like a total queen.
At this point, I’d like to thank the whole staff of Pärnu hospital rehabilitation department for enabling the patients, including me, have such an enjoyable time there.
Ambition causes pain. The more we have to lose, the more painful it is to lose it.
In the beginning of the second week, I had a roommate – a woman only a few years older than me. She also had had a traffic accident but in her case it happened during her senior year in high school already – I really couldn’t grasp what was she punished for if she even couldn’t have a life. Life seemed quite unfair at times. I also haven’t committed any crime to my knowledge but at least I could live an age-appropriate life, study and even have a career for a few years. She didn’t. I had become quite sad for her already in the course of that morning. But then of course my physiotherapist told me that I probably must learn to live without some capabilities of a healthy person, as I was walking in the corridor only a few hours later under her supervision. The law-master Murphy is on my side, no question 😀 That led me thinking that never experiencing something might not be as painful as losing a valued component all of a sudden and feeling the sharp pain of this loss.
Prioritizing my own loss is quite selfish, no argues here. Luckily the bigger picture didn’t have me waiting very long. Observing the behaviour and listening to my roommate the very next day, I realised that in case of a similar loss (although hers might’ve been larger), the person who’d gathered more initially, has much more left after the loss. So, grind new facets in the polygonal of your versatility or add as many shades of colours in the rainbow of your true colours as possible!
A doctor from Estonia’s biggest hospital also had a similar opinion in an interview about an ex corona-patient who is a respected society member in Estonia. The bigger the luggage of earlier experience and knowledge, the more is probably left after a trauma or illness and the more likely it is to react comparatively adequately during the coma.
Two days after arriving to the hospital, botulin injections (like Botox) were made to my most spastic muscles in the arm and leg (AND my left buttocks, yippee!!!! 😀 ) by my very professional doctor and her team
I had an impression earlier that the more painful the injections are, the better, as more sensory also correlates to more recovery of the muscles in question.
It might be very much so from the science point of view but this time I was struggling with tears during injections to the muscles I thought to be in a pretty good shape already and was really suffering due to the more spastic muscles that the syringe needle was forced into. I found out (lucky me! 😀 ) that the more spastic the muscle, the more agreeable it is for me to spill out all the secrets (like during torture usually). I was able to survive the needling process this time as well and gain lots of benefits due to the drug.
I have little (very little) progress also in my rehabilitation – it is definitely not a huge leap forward but I mostly can walk now having my left leg and the cane in the air the same time. It’s no extraordinary development but it was really difficult for me earlier.
Thanks to the recent Mother’s day and my mother’s generosity to pick out her present herself and her acceptance to visit a culture event with me again (she’s told me it’s completely exhausting because I want to visit EVERY SINGLE EVENT), I could be a part in history of Estonian pop-music (the drive-in concerts with no social contact). The concert of the band Smilers was exceptional as it always is in their case. Additionally it would be unfair to complain about the comfort of enjoying the event listening the band from a special radio channel appointed for the event, whilst before there was the need to push oneself through the sweaty crowd to reach the first line in front of the stage. Although it hasn’t happened since my accident 8 years ago, I work hard for other people to get reacquainted with my very sharp elbows again.
Gather new colours in the rainbow of your true colours and take part of every event that looks new and exceptional! Self- enrichment is a valuable asset.