Üllatusi täis imeline aeg / A wonderful time filled with surprises

Tähistasin laupäeval oma 36-ndat sünnipäeva, mis kujunes kôigist ootustest oluliselt liigutavamaks ja imelisemaks.

Mitte harjumuspäraselt veetsin päeva kodust eemal oma lähedasimate Reaalkooli-sôbrannade grupiga klassiõe aias Aegviidus. Päev oli täis päikest, meetrikaupa puu varjust päikeselaigu järele liikumist, naeru, jutte üksteise eludest ja lôpuks väga liigutavast, täiesti ootamatust üllatusest laulu, kallistuste ja erakordse tordiga, millel ilutulestikku äärmiselt piinlikku olukorda jättev säraheitja. Hea, et pisaraid varjavad päikeseprillid sel hetkel ees olid.

Südamest liigutavad sünnipäeva-üllatused sellega ei lôppenud – esmaspäeva hommikuks leppis minu kauaaegseim (ja kôige esimene) lauluôpetaja kokku kohtumise minu aias ning täiesti rabavalt saabus ta vaid kümneks minutiks koos kamba noorte lauljatega, kes mulle ônnesoove laulsid (kuna minu liigutust peitvad päikeseprillid olid toas klaveri peal, said nad tunnistada tatistavat-töinavat sünnipäevalast – loodan, et ma neile sellega püsivat kahju ei tekitanud 😀 ).

Olen eluaastale 36 môelnud ebatervislikult palju, arvestades minu väga nappi pääsemist 27-aastaste klubist, kuhu kuulub palju muusikamaailmas suuri laineid löönud artistte, kes meie seast just 27-aastaselt lahkusid.

Vôimalik, et lihtsalt täiesti ônnetu kokkusattumusena on 36-aastaste “klubi” (minule teadaolevat kaheliikmelist kooslust vist siiski klubiks nimetada ei saa) moodustanud naised, keda minul ja kogu maailmal on olnud pôhjust tôsiselt imetleda – 36-selt lahkus meie seast filmimaailma unustamatu ja kordumatu ikoon Marilyn Monroe (kelle elust ja surmast olen väga palju lugenud) ja ka Walesi printsess Diana.

Kuna need naised jôudsid oma eluajal maailma tôesti oluliselt muuta, ei tohiks minusugune lihtsurelik end nende kôrvale mitte kuidagi arvata, aga seda eluaastat olen tôepoolest peljanud juba kaua. Asjale lisab halba tooni masendava endena asjaolu, et ka minu avariile eelnenud 27-s sünnipäev oli arvatust oluliselt lilllede- ja liigutavate külastuste rohkem (üks sôber isegi ütles minu elutoas domineeriva koha vôtnud lillemerele viidates, et seda vaadates tekib hoopis olulisema tähtpäeva, näiteks mõne juubeli tunne). 

Käesolev, 36-s sünnipäev on toonud rohkem üllatusi ja liigutuspisaraid, kui olen KUNAGI varem tunda saanud. Loodan südamest, et minule nii iseloomulik ülemôtlemine on ka siinkohal mu môistuse rooli enda kätte vôtnud ja saatus sellele tähelepanu ei pööra. 

Tahan teiega jagada ka üht pisut vähe-täiskasvanuliku muljega tegevuse soovitust – mandalate (Hinduistliku algupäraga ringjad, terviku moodustavad gromeetrilised vormid) värvimine! Neuroloogiliselt peaks nende värvimine tasakaalustama emotsioone talitsevat aju amügdaloidkeha ja uskuge või mitte – see toimibki päriselt! Alustasin uuesti mõni aasta tagusi proovitud värvimisega nädal aega tagasi, kui vaatasin oma esimese dekaadi läbimist tähistanud vennatütre sünnipäevakingitusi ja minust hoovas otsekohe üle suur värvimisvajadus (rahustuseks lohutan, et tema Troonide Sõja värviraamatud jäid minu vildikate poolt siiski puutumata  😀 ). Õnneks on minu käsutuses paljud Eesti kaubandusvõrgus ja Amazoni veebikaubamajas liikvel olevad värvimisraamatud, mille värvimine on minu jaoks kujunenud pea igapäevaseks rahustavaks ja nauditavaks tegevuseks. Soovitan seda päris siiralt!

Püüdke mitte liigselt üle mõelda ja tähelepanu halbadele ennetele pöörata – elagem hetkes! Ning proovige ka värviraamatute värvidega täitmist – tegevus on ääretult rahustav.

******************************************************************************

On Saturday I celebrated my 36th birthday that turned out much more moving and miraculous than expected,

I spent the day with my best girl-friends (from my high school) away from home in Aegviidu, in a classmate’s garden. The day was full of sunshine, moving meter by meter towards the sunny spot from the cruel shadow, laughter, stories of each other’s lives and it culminated with deeply moving surprise with song, hugs, laughter and a spectacular cake topped by a glitter erupting object that leaves usual fireworks in total shame. I’m glad of the sunglasses that hid all my tears very smoothly.

Very moving events didn’t end there – I had a meeting agreed with my longest, the very first singing coach in my garden on Monday morning. You couldn’t believe my surprise when she came together with a group of kids (the same age as I was at the time of our first meeting) for only 10 minutes only to sing happy birthday to me repeatedly (as my sun glasses were inside the house on my piano, the kids had to whitness a snotty weeping birthday celebrator – I surely hope I didn’t ruin them irreversably 😀 .

I’ve been thinking of the age 36 for a very long time, especially given my close escape from the 27-year old club where some of the music-world’s greatest souls have gathered that left tis world at the age of 27. 

A total coincidence is completely possible but the club of 36-year olds (not sure, though, if 2 persons that I know of is a club) is formed of women that I and the rest of the world have admired deeply – the iconic, unforgettable movie star Marilyn Monroe left us at the age of 36 and also Diana, the princess of Wales. 

As these women accomplished so incredibly much in their lifetime, I have no right to compaare my faith to theirs but I’ve really been afraid of this age for years. A dark shadow is added by the fact that on my 27th birthday (that preceded my accident) I received unexpectedly many flowers and dear guests as well (a friend of mine even noted that that amount of flowers would indicate to a special anniversary of a great jubilee (that 27 most certainly is not)). This, 36th birthday has brouht me much more surprises and movement tears that I’ve EVER felt before. I wholehartidly hope that the over-thinking, so usual to me, has taken over once again and my faith doesn’t care about turning it into reality.

I wish to share a child-like activity suggestion to you – coloring mandalas (Hinduist originated circular geometric figures) in coloring books (it is not childish at all actually). Neurologically, coloring mandalas should balance amygdala (center of controlling emotions in the brain). Believe it or not – it actually works! I started with my coloring again a week ago after my niece’s 10th birthday looking at her gifts after many years of not coloring anything. Lucky for her, her War of Thrones figures were left untouched by my pencils 😀 . Luckily I have many coloring books from Estonian book stores and the blessed Amazon – coloring them has become quite an every-day deeply satisfying activity for me. I really recommend it!

Try not to over-think and avoid keeping your focus on bad omens – lets live in the moment! And try the coloring books – it is vastly calming.

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.