Lugesin noore kirjaniku Margus Karu suurepäraselt kirjutatud romaani “Nullpunkt”, milles ta meisterlikult kirjeldab ühe Lasnamäe noormehe kibedat elu skisofreeniahaige ema, koolikiusamise ja sotsiaalse tôrjutusega. See on noormehe isiklikku “nullpunkti” vajumine.
Romaan on juba môned aastad vana ja selle ilmumise ajal kuulsin, et mingis osas on raamat autobiograafiline. Selles valguses on mingil määral mõistetavgi, miks see noor andekas inimene vähem, kui aasta tagasi meie seast lahkuda otsustas. Selline tõsine ja väga kurblooline lugu peegeldab raamatu esimest poolt.
Olen varemgi kirjutanud, kui ohtlikud on süvenevad vaimsed haigused (sh depressioon) – nendeni ju kaasinimesed oma psüühhilise survestamisega viivadki. Ma ei tahaks siin üles kutsuda heidikutega lähemaid suhteid arendama, aga kui teil kellelegi midagi head öelda/teha pole, jätke ka halb ütlemata/tegemata. Üks mu tark pisut elukogenum sôber märkis eelmisel aastavahetusel, et hea tuleb alati inimesele öelda, halva vôib enda teada jätta. Seda tarkust soovitan teilgi järgida.
“Värvita” mittemidagiütlemise-reaktsioonid kellegi suhtes on siiski palju paremad tumedatest. Halb tuleb ringiga tagasi ja kellegi nokkauti löömine lôhub teatavasti ka lööja rusikanukke.
Raamatus kirjeldatud Johannese elu jätkumise loos suvevaheajal pärast neljakuist rabelemist uue kooli ebasõbralikus üheteistkümnendas klassis, joonistub väga selgelt välja tôsiasi, et ilma enesearmastuse ja -austuseta ei saa mingi valemiga pälvida neid emotsioone ka ümbritsevatelt.
Enesemuutmiseks kasvõi pealiskaudsest tahust vaadelduna oleme ju kõik võimelised – on võimalik võtta käsile mõni uuem dieet, uuendada spordiklubi liikmekaarti, värvida juuksed, otsida abi hambaklambritest vms.
Teine väga selge järeldus raamatust: väga sügavale langusele järgneb tôus oodatust kôrgemalegi, sinna, kus pesitseb ônn. Selle juhtumiseks, aga, on vaja ka ise piisavalt panustada – niisama voodiäärel istudes jalgade kõlgutamisega “saatusegraafik” suunda reeglina ei muuda.
Oma keskkooli lõpukõnes ütleb end taasleidnud Johannes: “Ka kôige mustem ja pimedam tunnel vôib juhatada kôige säravama oruni”. Pimedas tunnelis õpime eneste ja teiste kohta väga palju ja saame end vajadusel muuta. See meid särava oru väravateni viibki.
Minu jaoks oli raamat igati mõtlemapanev ja inspireerivgi. Soovitan selle lugemist väga soojalt ja usun, et sellest saadud õppetundide järgimine tooks igaühe ellu omajagu päikest.
************************************************************
I read a novel from a young talented author Margus Karu, “Nullpunkt” skillfully describing the life of a young man, Johannes, living in Lasnamäe, a criminal part of Tallinn, with his schizophrenic mother, bullying and social exclusion in his new school.
The novel was published a few years ago and back then I heard that some of this book was autobiographic. With this in mind it is somewhat understandable why this talented young man decided to leave us almost a year ago. This very serious and sad description reflects the first half of the book.
I’ve written before how serious mental illnesses (i.e depression) are in my mind – companions tend to drag a person there with their psychic torture. I wouldn’t want to ask you hang out a lot with the outcast but in case you don’t have anything nice to say or do, just leave it and don’t express the bad either.
A smart friend of mine said that everything good has to be told people, while bad opinions should be left unsayd. This I recommend you to follow too, I’ve been thinking of that for a while now in my deeds.
“Colorless” reactions of not saying/doing anything are so much better than the dark ones. What goes around, comes around and knocking out someone also hurts the bully’s fist.
In Johannes’s, story, continuing with the summer break after suffering 4 months in his new school’s unfriendly environment it clearly draws the conclusion that having no self respect or self love one couldn’t possibly expect these emotions from others.
Changing oneself, let alone superficially can be done by anyone – one can try a new diet, join a gym, color one’s hair, get teeth in a better shape etc.
The second very clear conclusion of this novel is is that every steep fall is followed by a rise higher then one could’ve expected. A rise to happiness. Still, there is some effort needed to get there – only sitting still and watching the stars isn’t enough for fate to turn it’s course.
In his speech in the end of the high school, Johannes said: “Even the darkest tunnel may lead to the brightest valley.” We learn a lot about ourselves and others, being in that dark tunnel and we can change ourselves if necessary. This is the road to the gates of the bright valley.
That novel was really inspiring for me. I recommend it warmly and I sincerely believe following the lessons given there (and mentioned here) would bring peace and sunlight to everyone’s life.