Olen end alati pidanud empaatiliseks ja tundlikuks inimeseks, kes kõigi rõõmudele ja muredele naeru või pisaratega kaasa elab. Nagu nüüd nägin, võib selline omadus inimeses mingil määral muutuda.
Käisin sõbrannaga vaatamas Bradley Cooperi filmi “A star is born”. Kes seda suurepärast teost näinud, teab et asi muutub ühel hetkel üsna kurvaks ja abituks. Kui minu empaatiline sõbranna töinas ja nuuksus lohutamatult juba poole filmi ajal, vaatasin mina ekraani kalgilt nagu tuim kala. Hiljem mõtlesin päris murelikult, et olen kogu oma varasema tundlikkuse ja empaatia õnnetusega kaotanud – see teeks mu olukorra inimesena ikka väga kehvaks. Arutasin teemat ka oma väga kauaaegse sõbraga, kes suhtles minuga tihedalt ka vahetult pärast õnnetust. Tema leidis, et kalkus ei oleks minu emotsionaalse seisundi kirjeldamiseks just kõige iseloomustavam väljend, sest pärast koomat oleks selleks sobinud pigem “hüsteeriline”. Selline trauma on väga segadusttekitav ja tõstatab oluliselt rohkem küsimusi, kui maailmas on vastuseid. Selles suhtes ei saa ma tema diagnoosile vastu vaielda.
Teemale palju mõeldes, turgatas äkki mulle võimalus, et samamoodi nagu teadvusekaotus ja amneesia kõige rängemates olukordades, on ka kalkus organismi teatav kaitsereaktsioon päris hulluks minemise eest. See on nagu mõne draakoni või armee haidega rikastatud vallikraav, mis hoiab kõik valusamad tunded julmalt eemale ja ei lase mul iseenda säästmiseks liigselt kõigile endisel moel kaasa tunda.
Kohtusin eile ühe ammuse sôbrannaga, kellega teismelistena, pôhikooli lôpuosas tenniseväljakutel môôtu vôtsime. Aruka ja mitmekordselt haritud noore naisena avaldas ta palju häid seisukohti elust, kordaminekutest ja ebaônnestumistest. Neist rääkides leidis ta ühtäkki tôenäosuslikult väga vähevôimakuna, et midagi tôeliselt julma saab ühe inimesega juhtuda kaks korda. Loomulikult on sellel seisukohal märkimisväärne loogika, selle vastu ma vaielda ei saa. Siiski ei saa ma jätta siinkohal märkimata enda puutumatust sellest väitest (Murphy oma seadustega armastab mind kahtlemata väga palavalt)
Ei ole just väga tôenäoline, et naine, kelle pärast teist kursust päästis skuutriônnetusest merel päästehelikopter, saab 6 aastat hiljem lennata ka kiirabilennuki funktsiooni täitva päästelennukga, (ja seda kahjuks mitte piloodina). Kuna öeldakse, et kaks ei jää kolmandata, loodan südamest, et see vähetôenäoline juhus tuleb sobival hetkel minuni näiteks tervise toova ime, täpselt paraja suurusega lotovôidu või suurepärase karjäärivõimaluse näol.
Elu on targem, kui meie ise, olen seda siin varemgi rõhutanud. Usun, et ta teeb õige otsuse. Usaldage elu ka teie ning ärge kurvastage võime tõttu enam iga asja üle mitte kurvastada. Elus peab nägema päikest rohkem, kui pilvi.
*********************************************************************
I’ve always thought of myself as an emphatic and sensitive person smiling with others’ succeedings and crying with their misfortunes. As I saw now, this can change.
I went to see the movie “A star is born” with a girlfriend of mine. Who’s seen the movie, knows that at some point it turns to be quite sad with the feeling of true helplessness. As my very emphatic friend sobbed inconsolably since half of the film, I remained harsh like a numb fish. Afterwards I felt really concerned and sad that the accident has taken all my sensitivity (which would make me less of a human). I discussed this with a longtime close friend of mine who was close to me right after the accident. He believed that harshness is not exactly the best description of my emotional situation as after the coma it would’ve been “hysteric” instead. Considering that this kind of trauma raises much more questions than there are answers ever to be found, I really don’t argue with this diagnoses.
Thinking of the matter a lot, it suddenly occurred to me that this harshness about other people’s pain and sufferings might just be another defence mechanism of the body (like losing conciousness and having amnesia in very traumatising situations) in order not to lose one’s mind completely. It is like a moat surrounding the castle with a few dragons and plenty of sharks that keep the most painful emotions away cruelly just to save the castle.
I met my teenage tennis-partner yesterday. As a very smart and repeatedly educated young woman, she had quite fascinating insight for some matters discussing life’s succeedings and failures. Suddenly she found it to be highly unlikely that really cruel events can happen to one person twice. The statement has its logic, of course, I can’t argue that. Still, I can’t ignore mentioning that my life seems to have forgotten that logic altogether (Murphy’s laws are my loyal companions).
I wouldn’t say it to be very likely that a woman who is rescued from a jet ski accident from the sea in the middle of a dark night as a student, can fly with a rescue airplane (Air Ambulance) only 6 years later (and not as a pilot unfortunately). As it is said that two cannot be without the third, I really really hope, from the bottom of my heart, that the third highly unlikely event comes to me as a healing miracle, a lottery prize or a great career opportunity.
Life is much wiser than we are, I’ve stressed this belief earlier. I do believe it to make the correct desicion. Trust in life and don’t be sad about your inability to be sad about everything. One should see the sun in life much more than the clouds.