Üks sober rääkis mulle lohesurfarist jutustavast filmist – lohetajast, kes pidi endale valitud pisut ekstreemsevõitu tee läbimisel pidevalt sisendama, kuidas valu on osa sellest sõidust ja temast, sest vastasel juhul oleks katkestamine olnud piinava valu tõttu ainus lahendus.
Tunnistan ausalt, et enne viimaste aastate hullumeelset sööstmist ameerika mägedel oleksin sellise soovituse peale tundide viisi ennast kordamata ironiseerinud. Aga nüüd, uute kogemuste võrra targemana, enam mitte. Taastumisprotsessis, millega olen nüüd omajagu tutvunud, on kohati väga palju valulikkust, mis tasub tervenisti enda omaks võtta. Või siis reserveerida voodikoht hullumajas.
Olen juba kaua tähele pannud, et valuläve tõstmine on nagu võhma treenimine – mida rohkem kannatada, seda vähem edaspidised valuaistingud häirivad. Valu peab tunnistama enda osaks – nii nõmedalt, kui see ka ei kosta, on soovitusel oma iva sees. Seesama sõber ütles mulle Keila haiglas, kuhu mind pärast koomat viidi, “No pain, no gain” (ilma valuta ei ole edasiminekut) ja pean ütlema, et iga kord, kui valu tahab juba silmist välja pressida ja kõrvust välku lüüa, korrutan seda kui mantrat oma peas. Valu on ajutine, läbikukkumine alatine, hoiatab motiveeriv (!) silt ka mitmete jõusaalide seintel. Nii see vist ongi.
Otseloomulikult ei lõppenud minu vaevad kahe aasta taguse tulise trepi-tangoga… Kolmapäeva õhtupoolikul, mitu tundi pärast teraapiaid, suutsin mingi ime läbi keset siledat põrandat koperdades sellise koonu panna, et hämmastav lausa – lisaks vasaku kulmu Himaalajaks paisumisele kõigist külmakompressidest hoolimata, paisus ka selle alune silm oma tumelilla värvuse all nii kinni, et peegelgi tahtis mind nähes praguneda 🙂 Aga, nagu soovitati, tuleb valu omaks võtta. Tänaseks on silm nii palju avanenud, et on võtnud juba silmale iseloomuliku kuju, aga värvus on nüüd pigem mustjas, kui lilla.
Kuigi mul tekib vahel tolmuse vaiba tunne, mida elu igast küljest puhtaks klopib, usun tasakaalu elus – elu kasutab meie juhtimiseks mänguteooriast tuntud null-kasu mõtet, kus ühe kasu tuleneb teise kahjust jne – elu puhul usun seda aga lihtsalt ajaerinevuste lõikes. Ehk kasud ühes eluperioodis tulevad tagasi suure koleda pauguga mõnes teises ja ka vastupidi – kui on kaua olnud elu “orus”, peab saabuma “mägi”. Loodan südamest, et mõni minu mägedest on veel ees. Nad on väga oodatud.
Kuigi eelnevast jääb mulje, et olen mingi valu nautiv jõhkard, siis tegelikult jätaksin valu enda omaks võetavate tunnete nimekirja auväärsesse lõppu, sest palju olulisem on muuta osaks iseendast rõõm, naer, mängulisus ja maailma nägemine läbi roosade prillide. Kui need omadused on inimeses tugevasti kanda kinnitanud, ei jäägi halvale enam eriti ruumi. Või vähemalt on seda lihtsam taluda ja see saab kiiremini välja surutud.
Võtke enda omaks see, mida soovite endast välja õhata, aga väikese nurgakese võiks jätta ka ebameeldivustele, näiteks valule.
********************************************************************
A friend told me about a movie of a kite surfer who constantly had to repeat himself to embrace the pain in order to cover the distance that was chosen to be a really difficult one because the pain almost forced him to quit.
I must admit – before the crazy ride on a roller coaster I’ve been thrown at, I would’ve made fun of that argument for hours. But not any more. The rehabilitation process, I”ve been introduced to, is really painful at times and it is better to be embraced completely. Or to book a place in the loony bin 🙂
I’ve noticed it a while ago alraedy that increasing the pain thereshold is very similar to increasing stamina – the more one withstands this, the less it bothers him/her thereafter. Pain should be embraced – as silly as it sounds, it does have a point hidden inside. The same friend told me in Keila hospital right after my coma – “No pain, no gain” and I must admit that every time I’m about to lose it because of pain, I repeat that thought like a mantra over and over. Pain is temporary, failure is forever, a motivating (!) sign on a gym wall warns the athletes.
My troubles didn’t end 2 years ago with my heated tango with the stairs of course… On Wednesday I managed to fall on my face on an even floor somehow. Despite all the cold compresses on my eye and eyebrow, the eyebrow resembles the Himalayas and the left eye under it turned dark purple. I did feel like a true princess 🙂
The pain had to be embraced.
Although I sometimes feel like a dusty carpet being beat by life I do believe in balance. Or I think life uses the game theory on us with a zero-gain idea – huge gains in some periods of life have to ba balanced with huge losses at other times. I sincerely hope that some gain-periods are still ahead. They are very welcome.
Although it may seem from the previous that I’m somekind of pain-loving savage, it is actually not so. If it was up to me, I’d rather embrace joy, laughter, playfulness, fun and optimism. Once these properties have grown strong roots in a person, the bad feelings, like pain, can be pushed out much more easily.
Embrace the feelings you’d like to radiate from you. But leave a small corner to pain as well.