Kevad toob puhkust/Spring brings some rest

Olen praegu, nagu koolilastele kohane, 2 nädalat puhanud (Astangu keskuses on peaajukahjustustest taastumiskursusel vaheaeg tavapärasest nädala jagu pikem ehk kokku 2 nädalat).

Olin enne ikka tõepoolest väga väsinud – suur aktiivsus taastumisprotsessis lôimituna kevadväsimusega tegi oma tööd nii hästi, et môned nädalad varem otsustas mu keha ühes tunnis lihtsalt minestada – ônneks olen ma lühikest kasvu, mistôttu ei pidanud kôrgelt maha pudenema. Otseloomulikult oskas kiires asjade käigus kukal leida mingi raudjublaka, et ikka muhk ka saada.

Kui vaheaja eel küsisid terapeudid, mida keegi meie väikesest seltskonnast vaheajal teha plaanib, teatasin veendunult, et minu plaan näeb ette jalad seinale viskamist ja lihtsalt logelemist. Ütlesin seda, ise tegelikult môistmata, kuidas selline puhkusevorm üldse välja näeb. Tôsi – hommikul ei pea vara ärkama, aga kui kehakell on harjunud päeva vara alustama, ei saa seda sundida môneks ajaks end puhkuserežiimile keerama ehk päev algab endiselt vara, kuigi seekord vabatahtlikult.

Lisaks sain vaimustava vôimaluse end Tartu Ülikoolis programmeerimise valdkonnas e-ôppe kaudu harida – tuleb tunnistada, et programmeerimine ei olnud ülikooli ajal temps mitte mu tugevaim külg (kuigi hindamistöödeks ônnestus mul end alati kokku vôtta ja saada 5), aga püüan puuduse vooruseks pöörata.

Samuti on pisut uudiseid vana sõber Botox vallas – süstid spastilistesse jalalihastesse sain veebruari alguses ja esimest korda oli ka süstimise protsess valus – st nõela torkamine lihasesse ja selle kohatine liigutamine lihases. Rääkisin valulikkusest ka oma Astangu professionaalsele ja inimesena väga armsale füsioterapeudile, kes otsemaid, nägu päikest täis, hõiskas:”Mul on NII HEA MEEL, et süstid sulle valusad olid!!!” Võib kõlada kaunikesti julmalt, aga alles avastatud suurem valulikkus viitab vaid suuremale taastumisele, sest see näitab tundlikkuse paranemist ehk aju sensoorse sagara kahjustatud piirkondade taastumist mingis määral. Nüüd, märtsi lõpupäevadel said omad süstid ka mu vasaku käe spastilisemad lihased. Võib kõlada masohhistlikult, aga tegelikult lootsin suuremale taastumisele viitavale valulikkusele ja tuleb tunnistada, et ma ei pidanud pettuma – alles süstimislaual imestasin, kuidas ma küll neid torkeid varem ei tundnud. Nüüd tundsin. Küllaltki selgelt.

Nagu ilmselt juba aimate, teen pea igapäevast trenni kodustes tingimustes, et pikendada Botoxilt saadud head mõju ja mitte jätta taastumist saatuse hooleks. Oma suureks rõõmuks olen saanud vaheajal pisut ka raamatut avada, aga kindlasti mitte piisavalt palju. Loen praegu suurepärast raamatut “Cézanne”, mida soovitas mulle maailma näinud elukogenud ristiisa. Raamat räägib kunstnik Paul Cézanne’i elust, kunstnikuteest ja lähedastest sõpradest. Üks lähedane sõber, vaesuses elav hilisem kuulsus Émile Zola kirjutas Aix’st Province’st Pariisi pagendatuna sõber Cézanne’le, keda ta tohutult igatses: “Elu on kuul, mis ei veere alati sinna, kuhu käsi teda lükkab.” Seega ei oma erilist tähtsust, milliste detailidega me oma elu planeerinud oleme – kui kuul tahab veereda mujale, peab püüdma sellega leppida. Mõistagi püüan mina oma kuuli praegust liikumist suunata nii palju, kui minu võimuses on, leppida ei kavatse. Sellega, kus kuul ära käinud on, olen vist suutnud leppida.

Siiski on küllalt palju neid, kes ei usu oma kuuli suunamise võimalikkusse. Mitmed inimesed on mulle väitnud, et täielikult aju ei taastu ja terveksaamise soov on suuresti enesepett. Siinjuures meenutaksin aega meie riigi taasiseseisvumise eel, kus hr Heinz Valk ûtles oma Lauluväljakul laulupeol peetud kônes igale eestlasele sügavale südamesse läinud sônad: “Ükskord me vôidame niikuinii”. Vabadusesosin me südametes oli tugev, kuigi valitsev voim selle kasvamist maha suruda püüdis. Olen endalegi öelnud sõnad:”Ükskord vôidan ma niikuinii”. Annan selle plaani täitmiseks kôik, mis mul anda on.

Seoses legendaarse lauljatari Heli Läätse hiljutise sünnipäevaga, kuulsin tema laulusõnu”aastad mööduvad, tuuled pöörduvad, tsirkus ometi jääb”. Ärge laske tsirkusel ja klounaadil enestest kaduda, sest siis on oht hakata elu liiga tôsiselt vôtma. Ja see üldreeglina head ei too. Elu liigub edasi, muutub, aga igas päevas peab ikka olema ka pisut janti ja nalja.

***********************************************************************

 

As appropriate for school children I have rested now for 2 weeks (the brain injured people’s group I am attending in Astangu centre gets 2 weeks of vacation).

Before vacation I was very tired indeed – a great activity in recovery process threaded with spring fatigue did its job so well that a few weeks earlier and I decided to just pass out in one lesson – fortunately, I’m short, so the falling wasn’t high. Of course during the fast events, my nape found some piece of iron to get a bump.

When the the therapists asked before the break what plans our group members had for the vacations, I announced confidently that my plan envisages just lying around. I said it myself really not comprehending how such a leave form looks like at all. True – in the mornings I usually don’t need to wake up, but when your body clock is accustomed to early to start the day, it can not be forced to turn on the vacation mode, so the day still begins early, although voluntarily this time.

In addition, I received a wonderful opportunity to educate myself a bit and take part in an e-learning programme of the University of Tartu in the programming field – it must be noted that during my university time the programming wasn’t my strongest side (although I always managed to get myself together for the evaluation times and got 5 – the highest grade in Estonia), but I try to turn my disadvantages into virtues.

There are also some news about my old friend Botox – I got injections to the more spastic leg muscles in early February, and for the first time the injection process was a painful – from a needle puncture into the muscle, and moving the needle inthe muscle in some cases. I told this to my professional and as a person very beloved therapist in Astangu who bursted right away, with sunshine filling her face”I am so pleased that the injections you had hurt!!!” It may may sound pretty brutal, but the newly discovered soreness refers to a larger recovery, because it shows an improvement in the sensitivity of the brain, or sensory lobe of the brain. Now, the end of March, the injections were made in my spastic left arm muscles. It may sound masochistic, but I was actually hoping for greater soreness referring to recovery and I must admit that I wasn’t disappointed – while having the injections I wondered how I didn’t feel the pain earlier. Now I did. Quite clearly.

As you probably already guess, I perform a daily workout in home, in order to prolong the good effect of Botox and not to rely to the fate only in my rehabilitation. To my great delight, I’ve had a chance to open the book, but certainly not enough time to read. I read a great book now “Cézanne”, which was suggested to me by my godfather who has seen the world and collected wizdom. The book talks about the artist Paul Cézanne’s life, the artist’s path and close friends. One close friend, Emile Zola wrote to Cezanne, whom he longed immensely: “Life is a ball, which is always not rolling to where the hand pushes it.” Therefore, there might not be any special importance if you’ve made some detailed plan of your life – if the ball wants to roll elsewhere, you must strive to accept this. Of course, I will try to affect the movement of my ball as much as it is in my power, no plans to accept. I think I’ve come to terms with where the ball has already been.

However, there are still quite a lot of them who do not believe in the possibility of moving your ball. Several people have claimed to me that the brain does not fully recover and my desire to fully rehabilitate is largely a self-deception. Here I would like to remind the restoration of independence of our country, where Mr. Heinz Valk gave a speech in the Song Festival Grounds and said the words: “One day we will win anyway”. That went deep into the heart of every Estonian.The whisper of freedom in our hearts, was very strong, even though the ruling power tried to suppress it. I said the words to myself: “One day I’ll win anyway.” I will give this plan all that I have to give to fulfill it.

In connection with the recent birthday of one of Estonia’s legendary singer Heli Lääts, I heard the words of her song “years will pass, the winds are turning, however, the circus remains.” Do not let the clownery and circus disappear in yourselves, because then the risk emerges to take life too seriously. And it’s not a good thing in the general rule. Life moves forward, changes, and every day there must still be a bit of a joke and pranks.

 

2 Comments

  1. Tõnis

    Silvia, sa oled ikka üsna uskumatu tegelane. Vaatamata kõigele on sul alati tagataskus tonnide kaupa positiivsust ja veel paar koormat rohkem energiat. Ma ei tea, kust kohast sa seda saad, aga see kaev kust sa seda ammutad on igatahes vinge!
    Ilusat kevadet!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.