Laulu ja naeruga / With song and laughter

Eilset jääb tähistama Muinastulede öö, mil Läänemere kaldad (ja muinastulede kaardi järgi ka suurte ookeanimerede kaldad eestlaste kogukondade lähistel) süttivad lôketest, et legendi kohaselt näidata läbi sügisehôngulise udu ja vihmasabinate koduranna suunda hilja peale jäänud meremeestele (ka Viikingite ajastul). See ilus kindlaks traditsiooniks kasvanud iga-aastane ettevôtmine ei ole veel küll eriti vana (vanasti süüdati tuli igal õhtul), aga on kindlameelselt ajanud oma juured meie südametesse. Eestlased on vaatamata kõigele siiski väga püromaanihingelised tulearmastajad. Mitmed viimased aastad on mu lähemad sôbrad mu oma kaitsva-hooliva hôlmaga liitnud tuledesüütamisse Savirannas, Tallinna ja Maardu lähedal, sôprade maalilises suvekodus. Olen neile selle eest pisarateni tänulik (raske liikumispuudega inimesel on traagiliselt vähe vôimalusi ise end kuhugi liita).

Sel, Eestimaa märgilisel  100ndal juubeliaastal, olid Savitanda kogunenud ka mitmed suure segakoori, Vox Populi liikmetest, mille ridades suur hulk mu sôpradest laulab. Kuna kogu meie lähikond on vähemal vôi suuremal määral laulmisega tegelenud (môni ka klassikalise muusika valdkonnas professionaalselt), oligi meid rannaäärse lôkke ümber arvestatava suurusega kooritäis väga võimekaid lauljaid pea kôikidest häälegruppidest. Imetledes tuld ka üle mere Prangli saare kôrval asuval Aksi laiul (ja sealset ilutulestikku), vôtsime üles tuntumad viisid eestlaste südameisse kirjutatud lauludest (suures osas ka Laulupeo repertuaar) – olles lauljana eri kooride, ansamblite ja bigbandi koosseisus üles astunud alates 11. eluaastast (enne seda viiuldajana muusikakooli orkestris), on musitseerimine mulle tôepoolest väga kallis ning olles juba pea 7 aastat saanud sellega soovitust-harjutust oluliselt vähem tegeleda, on igatsus juba tohutu. Kui seal kaldaääres lôkkevalguses mulle nii tuttavaid viise mitmehäälselt laulsime, nägin kohati isegi vaeva, et rôômust mitte nutma puhkeda. Muusikal, eriti koorimuusikal on tugev jôud. Vôimalik, et sellealane tundlikkus  on meie rahvuse eripära (algasid ju ka meie kolme aastakümne tagused taasiseisvumispüüdlused just ühiste lauluviiside veeretamisest), aga sain eile taaskord vääramatult selgeks, et kui taastumine mulle uue laulmisvôimaluse annab (mis vaikselt hõõguva tulukesena juba paistab), on kooriga liitumine minu selge siht. Muusika toob lõõgastust kõigi närvidele, nautigem seda!

Naer on terviseks, öeldakse. Olen sellega väga nôus. Naermine paneb unustama kôik vaeva, valud ja hingepiina, lôôgastades sellega nii närve, kui lihaseid. Olen juba natuurilt väga nalja ja naeru armastav inimene ning kasutan iga anekdootide kuulamise vôimalust aktiivselt. Vürtsikat sorti anekdoodid (mille jagamiseks viidi lapskülalised kuulmisksulatusest kaugele) said osaks ka eilsest.

Igal  selleks sobival vôimalusel süütame tubli peremehe poolt ehitatud hiigelsuure lôkke talu koosseisu kuuluval selleks kohandatud saarekesel. Täiesti Jaanipäev2, ma ütleks. Mida ikka suure lõkke ümber puupakkudel istudes muud teha, kui krõbedat nalja (kui kõik laulud juba lauldud). Hea, et ma suures naeruhoos oma pakult päris maha ei kukkunud – oht selliseks äparduseks on minu puhul vägagi reaalne – sellega sai eilsest selgelt mu viimaste kuude konkurentsitu võitja naermises. Ja see toob nii hea meeleolu, hiilgavad mälestused, kui annab oma lükke ka taastumisesse! Soovitan seda tegevust soojalt igaühele teist, sest eestlaslik tõsisus, oma kurbade saatusekäikude üle nukrutsemine ja muremõtete veeretamine kohe kindlasti mitte kuhugi ei vii.

Võtke elu laulu ja naeruga – see tagab vaimse tervise ja seejärel ka füüsilise!

**************************************************************************

Yesterday evening, a beautiful tradition, Muinastulede öö (the Night of Ancient bonfires), was held. The coastline of the Baltic Sea (and according to the bonfire-map, many locations at oceans where Estonian communities live) are lit up with bonfires so that the late fishermen (in the old days, on the Vikigs era, even, the lights were lit daily) could see the direction home in the foggy and sometimes rainy Autumn nights. That very beautiful tradition of liting a bonfire once a year isn’t very old but has won a firm place in our hearts (Estonians are quite pyromatic fire-lovers, after all).

Many years my closest friends have encompanied me in the event held in Saviranna (near Tallinn and Maardu) with their caring and sheltering hand. I’m grateful to them to my tears (it is pretty difficult to force oneself anywhere being a severly physically disabled person)

In this years’s event (Estonia’s 100th birthday year is a remarkable point in our history), many singers of a big choir, Vox Populi took part, (a lot of my friends sing there). As everyone from our close circle’s had singing as a part of their life less or more (some even proffessionally in classical music), we had a quite considerable choir of very skilful singers of almost every voice group. Marvelling the bonfires and fireworks on Aksi island over the sea we sang the dearest, most well-known Estonian songs (many being sang in the Song Festival every few years) – having been a singer in different choirs, ensambles and a bigband since the age of 11 (before that I was a violinist in the music school orchestra), creating music actively’s been tremendously important to me and having had opportunities to do that remarkably less than I’d like to or have used to, my longing for it is monumental. Singing the songs that are so dear and familiar to me in front of that bonfire, it took me quite some strength not to start crying out over joy. Music, especially choir music, is very powerful. It is possible, the sensitivity to this music is written in my genetic code as an Estonian (our striving for re-independance almost three decades ago started from singing together) but I really did feel that once the recovery allows me I need to join a choir once again. I’m happy that the opportunity to sing properly might not be as far away as being feared. Music brings relaxation to everyone’s nerves, let’s enjoy it!

Laughter brings health, it is often said. I very much agree. Laughing makes one forget about all its worries, pains and sufferings by relaxing the nerves as well as muscles in the body. I’m a cheerful person, loving all the possible jokes by character. Spicy anecdotes (that needed all kids to be removed from the hearing distance) also became a part of yesterday.

We use every opportunity to light a big fire on a special island on the house’s territory to light a huge bonfire. It was clearly a Midsummer’s Day, part 2 last night. What else there is to do around the bonfire than to share the spiciest anecdotes (considering that we’d just sang quite a bit). I’m glad that I didn’t fall down from the wooden stump I was sitting on from the laughter (It’s happened to me before… so very proud :D) – yesterday turned into one of the funniest nights in the past months without competition. That improves mood a lot, creates wonderful memories and gives a push to the physical recovery. I warmly recommend laughter to every single one of you – being serious (as common to many Estonians) and feeling bad/sad/disappointed at one’s harsh life events never brings anything good.

Enjoy life with laughter and song – as it helps improve the mental health, it also gives a kick to the physical one!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.