Leinaja kõrval/ Next to the griever

Üks endine kolleeg kutsus sotsiaalmeedias üles  jagama endaga erameili vahendusel leinast väljatulemise lugusid just sôprade-tuttavate käitumist peegeldavalt – kuidas käituda inimesega, kes on leinas? Sellest hakkas kerima môttelông minulgi, sest ka iseenda varasema elu kaotamine on lisaks teist sorti kaotustele uskumatult suur ja sügav lein.

Riskides “teemavarga” koleda tiitliga, tunnen vajadust jagada enda ja mitmete teiste traumaohvrite/nende lähedaste ühendatud kogemusi ka teiega, lihtsalt sel eesmärgil, et teil oleks vôimalus järgmist leinajat paremini toetada.

Asjaolu, mida paljud on minuga teemast rääkides jaganud, on tôsiasi, et leinaja lôigatakse elust täielikult välja – eemalt lähenemist märgates, ületatavad tuttavad kiiresti tänava vôi põgenevad poes teise riiulivahesse näiliselt sügavat huvi lihtsa kaerahelbepaki etiketi lugemisele üles näidates. Peaasi, et otsa ei peaks vaatama. Samuti kaob leinaja lähedusest täielikult mobiilside (vôi kustub tema number imekombel kontaktide nimekirjast). Eiramine ja ignoreerimine saavutab lihtsalt enneolematu taseme. Räägin eelnevat ka oma lähedaste kogemusest pärast tôsist minuga juhtunud ônnetust.

Isiklikult läbielatust vôin kinnitada, et väga sarnane stsenaarium kordub lahkumineku järel teise poole sôprade vôi isegi osade ühiste sôprade seas. Mind hämmastas see väga sügavalt – eemalduvad ka need, keda nii-nii lähedasteks on peetud. Lahkumineku järel kukub mahajäetu elust kildudeks katki kogu reaalsus, mida koos ehitatud oli ja millega ta nii arvestas. Täpselt siis on nii tohutult tänuväärne, kui teised inimesed tulevad uut reaalsust tooma. Selleta on pôhjatust lombist väga keeruline välja ujuda.

Olen kursis, soovitust palju paremini, et pisut kaugemad, kui need kôige lähedasemad ja siiramad sôbrad-tuttavad, kaovad ka traagilise trauma järel nagu vits vette. Minu jaoks oli see hämmastav, isegi šokeeriv. Tundus, et niikuinii enda algupärast mina leinaval inimesel on kohustus kuidagi ise hakkama saama keset saatuse külmi keeristuuli. Toeks jäävad vaid pere ja need imelised inimesed, keda mingil moel südamesôpradeks lugeda vôib ning välja ilmuvad nö “üllatusinimesed”, kelle suur süda enne mingil pôhjusel märkamata oli jäänud. Traumaohvril ja ka leinajal on nagu mingi kergesti nakkuv viirus, millest hoidumiseks on igaks juhuks soovitav arvestatav sotsiaalne distants.

Olen kuulnud vabandusi, a’la “ma ei osanud käituda” ja kôrvaliselt inimeselt “tema ei osanud käituda, ära tee välja”. Mis seal käituda on? Leinav inimene tahab AINULT seda, et teda harjumuspärasel viisil edasi koheldakse. Ei midagi muud. Saatuse kurbade käikude üle nutnud on ta üksipäini juba rohkem ja veel.

Rahandusspets Kristjan Lepik rääkis ühes Vikerraadio intervjuus, et mingisugustel ôhtustel üritustel tulevad tuttavad tema juurde ainult krüptorahast rääkima, samas kui tema tegeleb krüptondusega päevad läbi ja tahaks vahelduseks väga kuulda igapäevast klatši ja seda, mis inimese vanaema seekord jôululauale küpsetas. Ehk kôige tervitatumad teemad on lihtsad igapäevased jutud, mis inimest niikuinii enim haaravast teemast kaugel eemal.

Olgem leinajate kôrval tavapärased inimesed, siis saavad nemadki vahelduseks tavapärased olla. 

Olen nôus, et teiste ellu tagasitômbamine ei ole kellegi kôrvalise kohustus, ei saa seda kunagi olema. Lihtsalt “ma ei osanud käituda” ei ole enam loodetavasti küllaldane vabandus. Olge need, kes olete alati olnud – see on nii tohutult tänuväärne ja kôige parem abi leinast väljatulemisel.

*********************************************************************************

An ex colleague of mine asked to share different grieving experience with her that stress the attitude of close ones primarily. How would it be best to act around a grieving person? As I was in a hospital at the time, I discussed it with my roommates and nurses as well. As grieving the loss of my own previous life’s been unbelievably deep and major, I couldn’t stop thinking about the subject.

A point that was shared with me immensely, was that the grieving person is cut out of life completely – spotting the griever from afar, an acquaintance quickly crosses the street or changes the isle in the store, studying the label of the most classic oatmeal package with the highest interest seemingly, only to avoid an eye-contact with the griever. Mysteriously, the person’s phone number disappears from the phonebook too. The master class of ignoring is achieved in no time. The previous happened to my close ones after my severe accident. Pretty unbelievable, don’t you think?

From my personal experience I can assure you, the similar thing happens after a breakup with some of the friends of the partner or common friends. I was deeply shocked by it – even some of the people that one consideres to be so very close among them tend to back away. The sense of reality that was built together with the partner is completely shattered for the person left behind. In this exact moment it is so very appreciated that others come bringing a new reality. It is utmost complicated to swim out of that swamp alone.

Better than I’d wish, I know that the friends that are not very close disappear after a tragic trauma completely. I used to find it unbelievable. It seemed that the person grieving their previous life has to cope with the whirlwinds of the cruelness of fate themselves. Only the family remains and these extraordinarily amazing people that one could call soul mates somehow. There also appear these unique people with enormous hearts that could be called surprise-ones in a way – that were undetected previously for some reason. 

It looks like the griever or trauma survivor carries some highly infectious virus that everybody else need to avoid at all cost and keep a respectable social distancing therefore.

Researching the subject I came across with the excuse “I didn’t know how to act” or “they didn’t know how to behave with you, don’t mind them”. What is there to behave? The grieving person ONLY wants you to behave as you did before. Nothing else. They’ve cried over their sad fate again and again by themselves.

The monetary guru Kristjan Lepik once spoke in a radio interview that in the evening events all kind of acquaintances come to him talking about the crypto currency only while he is much more interested in every-day gossip and what grandma cooked for Christmas this year because he’s been dealing with crypto all day long anyway. Or, a person would prefer the simple every-day talk that is far away from the subject they have to deal with all day long anyway.

Please act normal with a grieving person – that gives them an opportunity to be normal as well for a change.

I agree that pulling people out from their grief is no one else’s responsibility, it never will be. Simply “I didn’t know how to behave” is off the table hopefully. Behave as you always have, that is most appreciated and the best way of helping the person cope with their loss.

One Comment

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.