Ühel päeval tuli täiesti ootamatult, “lambist,” oleks vist kohane öelda, minuni äratundmine, et perioodid, mida senisest elust ühtedeks väärtuslikemaks pean, olid tegelikult kôige raskemad. Môlemad seotud tegevusega, millesse senise elu jooksul enim süübinud olen – ôpingutega, môistagi. 😉
Olen siin korduvalt kiitnud oma aega Tallinna Reaalkoolis ja Amsterdami Ülikoolis. Kooliosa oli môlemais väga raske ja esitas igapäevaselt enam kui ohtralt intellektuaalseid väljakutseid.
Sellegipoolest on need minu senise elu ühed lemmikperioodid. Sest kooli ümbritses nii aktiivne sotsiaalne elu, kui kohtumised väga värvikate, ainulaadsete ôpetajate/ôppejôududega. Ja just see jääbki meelde.
Mitte eksamieelsed hommikud ôpikute seltsis, kus kl 5 môtlesin, kas enam tasub tunnikeseks silma looja lasta vôi arvukad kodutööd, kus vôrrandid ka mitmetunnise maadluse järel ilmselge kiusu pärast ootuspärases suunas lahenemisest jonnakalt keeldusid.
Halb ununeb. Ununeb nii täielikult, et pidin praegu neid isegi teatava pingutusega meenutama.
Usun siiralt, et mina ei ole oma hinnangutes mingi erand. Kuna edaspidi jääb meid saatma vaid hea ka päris tôsistest olukordadest, ei tohiks ilmselt pidevalt halvale môeldes seda endasse kinnitada.
Môtelgem, mis nendes keerukates oludes head ja ainulaaadset on, mida muul moel saavutanud ei oleks. Sest ainult need on mingite aastate möödudes meeles. Mitte need teised, mustemad toonid.
Kuigi kohtun praeguse taastumise mustemate värvidega järjepidevalt, ei taha ma et need seda perioodi kandma jääksid.
Olen just oma seisundi tôsiduse tôttu saanud kohtuda väga huvitavate inimeste-olukordade ja värvikate kogemustega, mis ilma selle ônnetu traumata minuni kindlasti jôudnud ei oleks. Just need jäävad mind südames igal juhul ka tulevikus saatma, olenemata füüsilise taastumise täielikkusest. Panustan viimasesse jätkuvalt kôigi oma vôimetega, ärge hakake kahtlema.
Usun, et kui sellele môtlete, leiate teiegi igaüks, et just raskuste läbimine aitas mingil moel inimesena kasvada ja lisas ellu väärtusi, mida veel aastaid hiljemgi tohutult kalliks peate.
Raskused on edasiviiv jôud ja kuna sinusoidi-teooria järgi läheb niikuinii paremaks, soovitan mitte liialt nukrutseda, sest kogute selle ajaga oma varasalve ainult väärtuslikku.
Ilusaid pühi, armsad kaasamôtlejad! Hoidke südames vaid head!
*****************************************************************************
As a lightning, a realization came upon me one day – the periods of my life so far that I cherish most were actually the most difficult ones. Both fall into the school category I’m most familiar with. 😉
I’ve praised Tallinn Science School and University of Amsterdam here numerous times. The studies were very very difficult in both and posed intellectual challenges daily.
Nonetheless, they are one of the most valuable experiences for me because the social life around the studies was extraordinary. I also met very unique people and colorful teachers/professors. This is what I’ll always remember.
Not the exam mornings with books when I weighed if it’d be wise to grab a bit of sleep at 5 am or numerous assignments where the equations stubbornly refused to solve in the desired direction even after wrestling with them for hours.
The negative fades away in memory. Fades away so effectively that I really needed to force myself to remember some of them.
I sincerely believe not to be very unique in this matter. So, as only the good will follow us to all the coming years even from the most serious situations, one shouldn’t concentrate on the bad probably. I ask you to remember what uniquely good arose from these difficult times that you might’ve not had otherwise. Only these will be dominating your memories years later, not the dark colors.
Despite experiencing the darker tones daily currently in the rehabilitation, I really don’t want these to haunt my memories.
Due to the severity of my situation I’ve managed to meet very special people-situations and gathered colorful experience that would’ve passed me clear without this unfortunate trauma. These will stay in my heart for years to come, no matter how completely my physique recovers. I’ll contribute everything in my power for a complete recovery, don’t start doubting me.
If you think about the subject, I’m sure you’ll also find the difficulties helped you grow as a person and added true value to your life that you’ll hold dear for many years to come.
Difficulties are the driving force and as it’ll get better anyway, according to the sinusoid theory, I recommend not to grieve too hard because this time will bring lots of valuables to your treasure chest.
Merry Christmas and very happy holidays, dear co-thinkers! Hold goodnesses in your hearts only!