Segased lood / Confusing situation

Veetsin selle nädala alguse imelist kosutavat puhkust pakkunud Aegviidus sôbranna juures koos grupi kõige lähemate sôpradega, kellest enamiku rinda saaks kinnitada sildi “Tallinna Reaalkooli 118. lend”.

Teisipäeval otsustasime pärast lôunasööki minna Nelijärvele rannaliivale Eesti kohta ebatavaliselt päikeselist ilma ja värskendavat järvevett nautima. Autosôidul sinna ütles ühe sôbranna môneaastane laps oma emale, et meeldin talle väga, aga ta ei saa seda mulle öelda, sest ta ei oska minu keelt – tema räägib ju ainult eesti keelt. Tunnistan, et sellest hiljem kuuldes andis see mu kôneilule ikka paraja kôrvakiilu. Aga enese lohutuseks arvan, et vaid môneaastased lapsed mu Eino Baskini kähedasest kônest vist tôesti aru ei saagi.

Eelnevale vastulausena ütles majaperenaise elukaaslane (kellega olen pärast ônnetust palju suhelda saanud ehk tal on palju vôrdluspunkte minu taastumisest) mulle järgmisel hommikusöögil, et mu kône on varasemast ikka tuntavalt parem. Tôtt-öelda arvasin seda isegi, aga mine vôta kinni… Ilmselgelt pean veel intonatsiooni ja hääle kôlaga palju tööd tegema, et väike Lily minuga suhelda ei kardaks.

Homme lähen 10-päevasele ravikuurile Pärnu haigla taastusraviosakonda. Sôbranna küsis minult nädala alguses, kas see on pigem haigla vôi spaa. Tunnistan, et selline küsimus oli küll väga ootanatu, isegi pisut jahmatav, aga samas osalt ka pôhjendatud, sest ravi sisse kuuluvad nii veeprotseduurid, kui massaaž. Kuigi viimatimainitud tegevused kuuluvad enamasti tôepoolest just spaade tegevustikku, ei ole taastusravi siiski vôrreldav spaaga. Vähemalt mitte ühegi spaaga, mida minul on olnud au külastada.

Kuigi lähen alati ravile absoluutselt suurimate lootuste ja parima motiveeritusega, ei ole ma sellegipoolest seni veel tagasi koju täiesti terve inimesena tulnud. Sellele vaatamata on alati täidetud olnud mu sekundaarne eesmärk (eesmärgiks on seda küll palju lugeda) – kohtuda ja suhelda teiste minusarnase saatusega inimestega. Kirjutan meie aruteludest kasvanud môtetest teile järgmisel korral!

Nautige viimast suvekuud ja kogu päikesesoojust, millega loodus sel aastal Eestit ônnistanud on!

*********************************************************************************

I spent the beginning of this week at a girfriend’s house in Aegviidu (not very far from Tallinn) with a group of closest friends that mostly my classmates from highschool (Tallinn Secondary Science School, class 118).

On Tuesday after lunch we decided to go sunbathing and enjoying the extraordinaryly warm (for Estonia) summer water at Nelijärve lakes. During the drive there, my friend’s 3-year old daughter told her mother that she liked me a lot but can’t tell this to me as I speak in some other language. I admit, that hearing from it a bit later, my speech beauty got a mercyless slap in the face. But for my own comfort I understand that young kids don’t really understand my hoarse speech.

Contradictory to the previous, the house lady’s life partner (whom I have been honoured to converse a lot after my accident, so he has very good comparison) told me the next morning at breakfast that the quality of my speech has improved significantly. I must agree, to be honest, but go figure… I must work on my intonation and the tone of my voice quite a bit obviously, so that little Lily wouldn’t be scared to talk to me.

Tomorrow I go to Pärnu hospital’s rehabilitation department once more. In the beginning of the week a girlfriend asked me if it was a rather a hospitalr or a spa instead. I admit, this question was unexpected and a bit shocking but partly justified indeed, because the rehab process includes some water procedures and massage too. Although the mentioned activities usually belong in spa, I promise that rehabilitation work is truly very different of spa vacation. Different of any spa I’ve visited at least.

Although I always go to treatments with absolutely best hopes and high motivation, I haven’t returned home as a healthy person. Nevertheless, my secondary goal – meeting and conversing with people sharing my destiny – has usually been fulfilled. I will write you of the thoughts rising from our discussions the next time!

Enjoy the last month of the summer and all the sunshine the nature has blessed us with!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.