Trepiastmelt / From the Staircase

Head äsja stardipaugu saanud aastat, kallid kaasamôtlejad! Loodan, et see toob teile palju loodetud õnnestumisi ja rahu südameisse!

Alustatut ei või kunagi pooleli jätta! Üks sôber ütles mulle uusaastahommikul hommikusöögi saatel, et arvestades, kui halvasti oleks mul selle ônnetusega tegelikult saanud minna, on ju olukord good enough ehk nö täitsa hästi. Et äkki peaksin saavutatuga üsna rahul olema. Sama soovitas mulle mõned aastad tagasi üks taastusravikeskuse psühholoog (kuna sel ajal oli minus selgelt rohkem emotsionaalset tasakaalutust ja seljataga ka üks vôimas eraeluline krahh, kirjutas ta mu diagnoosireale “labiilne”. Tagasi vaadates oli see diagnoos kahtlemata mulle seda perioodi vaadeldes täiesti kohaldatav ja ôiglane, aga kôrgetest ambitsioonidest tulevikuvaates ei ole see mind küll loobuma sundinud).

Kui “good enough” vôi “päris hästi” mind rahuldaks, ei oleks ma jôudnud ühegi mulle olulise vestapostini oma elus, mille säras vôimalusel seni kümblen. 

Paljudes küsimustes on minu jaoks on valida, kas kôik vôi mitte midagi ehk must vôi valge, ei ühtegi halli varjundit. Seega, good enough on täiesti mitterahuldav seisund.

Edukas ärimees Richard Branson on oma raamatus “Screw it, let’s do it!” (pealkiri toob olulisema raamatu sisust üsna illustratiivselt esile), et kunagi ei tohi rahulduda tulemusega, mis on vaid good enough. Tuleb pürgida kaugemale. Siis tulevad ka tulemused. Ja tema karjääri vaadeldes, ei või selles seisukohas kahelda.

Taastumise poolelt, tôsi, painab mind praegu mingi kohutavalt masendav paigalseis, aga see ei tähenda, et ma taastumis-pingutustest loobunud oleksin. 

Lohutan ennast asjaoluga, et kogu mu seninegi taastumine on kulgenud nö pikki trepiastmeid mööda – suuremale edasiminekuhüppele on reeglina järgnenud pikk ja muserdav paigalseis. Seni on seejärel saabunud ka hüpe järgmisele trepiastmele (millele pöidlaid-varbaid hoides südamest loodan). Börsidega töötanuna tean loomulikult hästi, et mineviku tootlusi (vôi taastumismustreid) ei saa reaalsus- ja ôigluskaalutlustel kindlasti tulevikku üle kanda, aga lootma peab, et börsidel ja taastumisel just liiga palju ühist ei ole.

Äsja lõppenud aasta viimastel päevadel sain jalale mõeldud neuroortoosi Bioness õnnelikuks omanikuks. Ortoosi põlve alla paigutatud elektroodid annavad just minu kõnnimustrist lähtuvalt valitud lihastele perioodiliselt kokkutõmbeid esilekutsuvaid elekteristimulatsioone, et kõnnimuster oleks korrektsem ja seadme treeningrežiimis saaksid venituse-kokkutõmbe osalisteks just õiged lihased säärel. Minu jaoks on üheks olulisemaks vooruseks selle ortoosi puhul asjaolu, et saan selle ise, kõrvalist abi palumata, paigutada just õigele kohale jalal ning valida ka treening- ja kõnnirežiimi vahel, lähtuvalt planeeritavast tegevusest. Ajuühenduste stimuleerimiseks on mõistlik selle ortoosi elektristimulatsiooni kasutada mitmeid kordi päevas. Teen seda suure õhinaga selliselt, et puhkehetki päevas on vähem, kui treeninghetki kõnealuse ortoosiga.

Eestis räägitakse väga palju meie riigi väga auklikust sotsiaalsüsteemist ja kohati ei vaidleks ma ka sellele vastu. Aga siinkohal olen Sotsiaalkindlustusametile võlgu ääretult palavad tänusõnad. Eespool mainitud Bioness ortoosi hind on pöörane ja lotovõiduta (millega mind veel  õnnistatud ei ole) seda endale kindlasti lubada ei saaks. Aga siinkohal ulatas mulle suure toetuse näol selle ortoosi ostmise võimaldava abikäe just Sotsiaalkindlustusamet. Suur aitäh! Sellised žestid tuletavad meelde, miks mul on au olla Eestis elav eestlane.

Praegu käin teraapiates, milles teen harjutusi Bioness käeortoosiga, millel on minu jaoks üsna hämmastav jõud sirutusele sundida ka minu väga spastilised vasaku käe sõrmed. Nende sõrmedega käib kaasas ääretult kurb asjaolu, et nende tegevust juhtiv piirkond ajus läks õnnetuse/ajuoperatsiooni käigus kaduma ning asendus koljurõhkude säilitamise nimel ajuvedelikuga ehk arstide keeles sai sellest likvoriseerunud kahjustusala. 

Aju neuroplastikast lähtuvalt peaksid teised ajupiirkonnad puuduva funktsioonid aegapikku üle võtma, aga selle tarbeks on vaja nende piirkondade juhitavaid kehaosi rohkelt stimuleerida – just seda Bioness teebki! 

Esimesed teraapiad on mõjutanud mu käelihaseid ja –närve olulisel ja käe venitusi sooritamise seisukohalt tuntaval määral – esialgu on venitused pigem valulikud, aga tõele au andes ei ole saanud halvatud käe Bionessiga liigutatud lihased 7 aastat sellisel määral töötada, sest nad ei ole terve selle aja minu tahtlele allunud, ega mind igapäevaelus aidanud – kõiki tegevusi olen sooritanud vaid kiiresti taastunud parema käe abil ehk valulikkus seni unne tardunud vasaku käe lihastes ei ole just ülemäära üllatav. Pealegi, ka negatiivne muutus (samm valulikkuse poole) on muutus ja kinnitab, et ortoosil on tugev mõju. Sellest lähtuvalt on toimunud muutust ebaõiglane negatiivseks nimetada.

Pärast teatava hulga teraapite läbimist, loodan südamest, et Sotsiaalkindlustusamet aitab mul soetada ka selle, minu elukvaliteedis potensiaalselt normaalse inimese kvaliteetse elu tagava muutuse toova ortoosi. Saaksin kasutada eluks MÕLEMAT kätt – olukord, mis praegu pisut ulmelisena näib.

Ärge teiegi kunagi rahulduge tulemusega, mis on küll piisavalt hea, aga ei küündi siiski täiuseni. Püüdke parimat! Ja usaldage Eestit. Siinne elu ei pruugi küll olla täiuslik (seda ei ole ta vist mitte kusagil), aga väga häid külgi on siin sellegipoolest palju.

**********************************************************************

Happy New Year, my dear co-thinkers! May it bring you lots of success and peace in your hearts!

One may never quit on anything before the finish line! A friend of mine told me during breakfast on the new year’s morning that considering how much worse life could’ve treated me with the accident, I should be quite satisfied, that my situation now is good enough. The same was suggested by a psychologist in a rehabilitation centre a few years ago (there was significantly more emotional imbalance in me at that time and I had just had a very tragic event in my personal life back then, so she diagnosed me as “labile”. This diagnose was quite accurate and fair in retrospect but moving forward, I haven’t given up my high ambitions nevertheless).

If good enough would satisfy me, I would’ve not reached any important goals in my life (that I’m still very proud of).

There are no grey shades for me in many questions of life – there is only black and white or all or nothing. Therefore, good enough is really not an option.

In his book “Screw it, let’s do it!” Richard Branson, a successful businessman, has written that good enough should never be taken as a satisfactory option. One must reach higher – only then the true results will appear. And looking at his career, this argument cannot be doubted. 

Rehabilitation-wise I suffer a true standstill at the moment, which of course doesn’t mean I’ve given up on the work needed in full rehabilitation.

I  console myself with my rehabilitation pattern in the past – that the succeedings in my rehab’ve had stairs-like pattern – following a greater success there’s been a long frustrating standstill. So far, the next jump to the next staircase has followed (that I really hope for) but you never know. Having worked with the stock markets I know well that past performances (or rehab patterns) cannot be projected into the future but one must hope that stock markets and rehabilitation do not have much in common. 

In the last days of last year I became a happy owner of a new type of orthosis Bioness. It gives periodic electric stimulation to some carefully selected muscles on my left leg, under the knee so that the walking pattern would be more correct and in the training mode, some specific muscles in my leg could be stretched and contracted as needed. As one of the greatest benefit for me is the ease of use of the orthosis – I don’t have to ask anyone to help me with placing it or helping set the best mode according to my daily activities. In order to stimulate brain, the ortosis should be used many times a day. With great zeal, I use Bioness so much that a day has less rest moments for me than Bioness moments.

It is often said that Estonian social system is very bumpy. At times I wouldn’t argue this but now I owe a huge warm gratitude to Estonian Social Insurance Board. The price of the forementioned orthosis is outrageous and without the first price in lottery (that I’m still waiting for) I never ever could’ve afforded it. But the Social Insurance Board gave me a huge support, enabling me purchase the orthosis. Thank you sooo much! Gestures like this remind me why it is an honour to be an Estonian living in Estonia.

I now take part in therapies where I exercise with Bioness’s hand ortosis that has remarkable ability to force my spastic left hand fingers to stretch. 

Very sad situation is tied to my left hand fingers – the region in my brain that should direct their movement went missing in the accident or the brain surgery. It was replaced by the brain fluid in order to maintain the scull pressure. 

According to neuroplasticity, other brain regions should take over the functions of the missing part of the brain in time, but this requires intensive stimulation of the corresponding body parts – this is what Bioness does!

First therapies’ve affected my arm muscles and nerves significantly – stretching is rather painful right now but that’s pretty logical to be fair because the muscles that Bioness was able to move in my left paralyzed arm/hand haven’t obeyd my will and haven’t been been able to move, therefore, for 7 years now. I’ve done everything using my right, very quickly recovered, arm/hand only. So painfullness after movements in my sleeping left arm/hand muscles is not very surprising. After all, even a negative change (painfullness) is a change and certainly confirms that the orthosi has an effect. I actually think, this change cannot be labled as negative after all.

After attendng therapies for some time I very much hope that the Estonian Social Insurance Board will help me purchasing this orthosis that might potentially improve the quality of my life significantly. I could use my BOTH hands (a bit crazy dream for me now).

Never be content with the result that is good enough but certainly isn’t the best one. Strive for the best! And belive in Estonia. Government arrangements here might not be perfect (that is questionable everywhere else too) but there truly are many good aspects here.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.