Vaim viib vaeva / Mental strength drives away the troubles

Kui abi küsitakse, tuleb seda anda – ise, kôhklemata ja mökutamata. Minus on sügav arusaamatus inimeste suhtes, kes abipalvet kuuldes pika môtlemisaja vôtavad vôi hoopis käega löövad, uskudes “Ah, küll keegi teine aitab” vôi “Las riik läheb appi” No kuulge – kui riik vôi keegi teine toetaks, ei hakataks teie käest ju küsimagi! Igaühelt kuuljatest loodetakse toekätt. Lôppeks sain ju ka mina vaid tänu heade inimeste, nii tuttavate, kui vôôraste, abile kooma ajal Eestisse. 

Mai keskpaiga nädalavahetusel kutsuti Vikerraadios kooridesse mittekuuluvaid lauljaid laulma käesoleva sôja valguses purjedesse uut tuult saanud ikoonilist ukrainakeelset “Ойу лузі червона калина похилилася” maikuu eelviimasel pühapäeval Lauluväljakul toimuval ühislaulmisel Ukraina heaks. 

Teavad ju kôik mingist suurest traumast ellujäänud liigagi hästi, et ilma vaimse toe ja motiva-tsioonita raskustes siplev inimene elama ei jää. Ja ukrainlaste trauma on suurem, kui vabas maailmas elanud-kasvanud inimene tôenäoliselt ette kujutadagi oskab. Kui neid füüsiliselt väga oluliselt toetada ei saa, saab ju saata neile vaimujôudugi – ja mida meie, eestlased, paremini oskame, kui vabaduse nimel laulda? Imelikul kombel tegime seda täpselt sama okupandi rôhumise ja piinamise vastu – ega meiegi vene vägesid lauluga oma maalt välja ei ajanud (nagu komöödiafilmis “Malev” prooviti 😀 ), aga sütitasime eneste vaimus tugevama vabadusvajaduse, iseseisvuse tungi ja juhtisime okupatsioonile ka teiste riikide suurema tähelepanu, nüüd laulsime Ukraina riigile ja rahvale okupantide peletamisjõu andmiseks.  

Turvalisuse kaalutlustel pääsesid sel päeval Lauluväljakule vaid lauljaks registreerunud, provokatsiooniohu tôttu publikut ei soovitud. Lauluväljaku-suurusel alal pean mina veel liikuma ratastooliga ja kuna minu kodust sinna sel moel ühistranspordiga liikumine mingi môôduka pingutusega vôimalik ei ole, pidi oma môningaseks esialgseks meelehärmiks laulu ära ôppima ka mind kogu selles traumajärgses jamas peamiselt abistav ema, kes kunagi koolikoorides laulnud. Vaat, mida emad oma laste heaks tegema on nôus…

Laulukaare täituvus oli Laulupidude-aegsetega vôrreldes siiski piinlikult tagasihoidlik – miks tahavad eestlased-lauljad saata maailmale sônumi, et suurel osal meist oli targematki teha, kui hoida vaimu kôrgel meiega kahetsusväärselt sarnast ajalugu läbi elaval rahval? Peaks ju iga koorilaulja eriti teravalt teadma, kui suurt vaimujôudu laul annab. Iseenda piirjoontest väljasirutamine ei tohiks loogiliselt võttes inimeselt nôuda just ebamôistlikku pingutust.

Teel kodu poole arutasime autos emaga pikalt, kuidas sai juhtuda, et mina AINUS ratastoolikasutajast laulja olin. Kahtlemata on paljudel puhkudel viga viisipidamise vähesuses, mida võib ilmselt suures osas lihtsalt eripäraks nimetada, aga tean üsna kindlalt, et on tõelisi hõbekõrisid, kelle saatus ratastooli aheldanud on. Miks neid ei olnud? Kui erivajadustega inimeste keskustes avataks mõni kooritegevus, oleks sinna suure tõenäosusega märkimisväärne tung – tean ju omast käest, et muusika ja laulmine toetab nii tohutult palju just siis, kui emotsioonid tahavad üle pea kasvada ja kindel pind jalge alt kaduma kipub. Siinkohal luban endale teha ka väga tugeva märkuse Laulupidude korraldajatele – kaare all laulvate kooride ees asfaltil on ju küllaldaselt ruumi ka mõne ratastooli-koori jaoks – miks arvata trauma läbinud inimesed Laulupidude antavatest elurõõmudest ja hingesoojusest välja? Need inimesed väärivad tähele panemist ja kaasa haaramist ka sedavõrd ilusatesse eestlaste südamelööke ohjavatesse etevõtmistesse.

Tugevamad, ônnelikumat elukäiku nautijad peaksidki andma abikäe ja toetuse kôigi enda vôimaluste piires. Päev varem raadiost kuuldud linavôrgu annetamise üleskutse tôttu ulatas postuumse abikäe ka minu sügisel lahkunud hobikalurist isa, kelle talle omase pedantse täpsusega pakitud ja kalligraafiliselt sildistatud päevinäinud ning sihipäraselt meres saaki oodanud kalavôrgud suundusid oma kodumaad kaitsvate Ukraina vägesid peitvate kattevôrkude punumiseks suurte südametega vabatahtlike tegusatesse kätesse. Abistada saab ka siitilmast lahkununa.

Abivajajast ei tohiks kunagi enese mugavama olemise nimel pilku mujale pöörates mööduda – kui teil on vôimalus kellegi elu lihtsamaks või rõõmsamaks teha, miks sellest hoiduda?

—————————————————————

I deeply believe that help has to be offered when someone asks for it – yourself, having no doubts or uncertainty. I really don’t understand people who give up and believe that someone else or the government will surely help. Well, hello! – in case of someone else’s or the government’s help, no one would ask you! Everybody’s help and support is so very needed. After all – I only got back home during my coma thanks to the help of many good people – those who I know and also total strangers.

In May it was announced in the national radio that singers without choirs are invited to sing for Ukraine together with a number of professional choirs an old Ukrainian song “Ойу лузі червона калина похилилася” in the end of the month in Song Festival Grounds – an almost sacred place for Estonians (who actually sang themselves free over there once already – I was there aa a kid, I do remember this 😉 ) and especially for all the singers (who perform there every few years).

Every single trauma survivor knows well that it is not possible to continue living without the mental support and motivation. Ukrainians’ trauma is awfully lot greater than any person who’s had the opportunity to be born and grow up in a free-world country could ever imagine.  If it is not possible to help them enough physically, why not send them mental strength – and what is it that we, Estonians, do better than sing for freedom? Against similar torture, suffer and death, brought by the same occupier, strangely enough – even though we couldn’t drive out the Russian forces with our singing solely (that was given a try in the comedy movie “Malev”) but we lighted a freedom-fire in our hearts and blew the freedom-wind in our souls and dragged the attention of other countries to our struggles with the occupation. Now we sang for the freedom of Ukraine and its people.

There were only registered singers allowed on the Song Festival Grounds yesterday for clear safety reasons.  I still have to use the wheelchair on grounds the size of Song Festival Grounds and as it is not possible to travel there with reasonable effort using public transportation from my home, my mother, who’s become my main helper-caretaker after the accident, had to study the song and remind herself singing once more, only because singing there was very important for me. Luckily, her frustration melted quickly and was emplaced with joy soon enough (as she used to sing a lot too in her youth).

Stronger people with happier lives should offer a helping hand to the ones that life hasn’t treated so kindly and do what they possibly can. A day earlier it was announced in the national radio that a specific kind of fishing nets are very needed in order to braid a type of hiding appliances for Ukrainian soldiers. In that way, my beloved hobby-fisherman father offered his helping hand from the after-life. So, one can clearly help when they’ve passed on already.

One should never pass someone in need, only to satisfy his or her own comfort – if one has an opportunity to make someone’s life a little easier or happier, why not do so?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.