Koos sügistuultega / With the winds of the Autumn

Taas on käes september, mis Eestimaal vahetas otsusekindlalt kohad juulikuuga. Puhkused on tänaseks, kui päike vahel välja piilub, ilmselt juba läbi. On ju tavaliselt nii, et sel päeval, kui Eestimaad vallutas kuum suvi, olid sina tööl! Ja tööd tegin enamiku suvest ka mina –pean kogu taastumiskremplit raskeks tööks, sest puhkusehõngu sel tõepoolest ei ole.

Loetud nädalate eest alustasin taastumistööga Astangu taastusravikeskuses peaajutrauma järgsel kohanemiskursusel, kus erinevate teraapiate kaudu püüan koos grupi saatusekaaslastega taas iseseisva elu ja tervise poole pürgida ja toimetulekut õppida. Üheskoos õpime uuesti elama.

Alguses tundus see kool mulle äärmiselt piirav ja mu vaimseid vôimeid suurel määral allasuruv, aga nüüdseks olen saanud koostöös andekate terapeutidega paljut ka enda soovidele ja vajadustele vastavaks sättida.

Kuna kipun alati kiirustama ja tunnistasin vähest tunnitempot ka ühele terapeudile, ütles ta mulle, et pean endale andma taastumiseks aega. Ta oli selgesti näinud mu sihikindlust ja soovi kôik väga kiiresti saavutada. See on mul tegelikult ju harjumuseks juba nii palju aastaid. Tuletaksin siinkohal meelde ühes varasemas sissekandes märgitud tôe, et rohi ei kasva kiiremini, kui seda sikutatakse. Pean andma aega ka lihtsale bioloogiale. Nagu ilmselt teate, pole millelegi aja andmine üldse minu moodi ega seetõttu mulle üldse mitte kerge. Annan oma parima.

Ka suvi ei möödunud “puhates ja mängides” – käisin kõndimist õppimas kõnniroboti juhendamisel ja ka teistes teraapiates. Lisaks tegin igapäevaselt trenni kodustes tingimustes lähedaste juhendamisel.

Augustis sain võimaluse käia ka seansiseerial hapniku- ehk barokambris. Sealne ääretult proffessionaalne ja südamlik dr D. ütles mulle, et mäletab, kui raskes seisundis mind sinna esimest korda toodi, selgitas, millal hapnikuseanssidest abi võib olla – ta nentis, et kuigi surnud rakke enam ellu ei ärata, võib olla mingi hulk rakke elus, kuid vigastatuna veel “magavas” olekus ja hapnikukambrist saadav hapnikuimpulss aitab neid stimuleerida ja “ärkama” keelitada, et saaks alata nende uus elu. Ta märkis, et nende “magavate” rakkude olemasolust saab kõige paremini aimu, kui mingid edasiminekud aju juhitavas füüsises või vaimus siiski toimuvad. Kuna minul õnneks edasiminekuid paistab olema, kvalifitseerusin ilusti barokambrisse. Seansside-eelsel konsultatsioonil märkis ta, et näen tema arvates ka näost noorem välja – võibki olla, et mingid halvatud näolihased muudavad miimika mannetuks ja pisut vanaldaseks. Ehk noorem väljanägemine peaks viitama teatud taastumisele mingites miimilistes lihastes.

On selge, et mõttes on palju kinni. Lapsepõlves kuulsin lugu, kus mitmelt müüriladujalt küsiti, mida nad teevad ning üks vastas: “Laon müüri”, samas, kui teine teatas, et ehitab kirikut. Asi on kinni eesmärgistamises – ehitage kirikuid ja ärge jääge vaid laduma müüri, olenemata, mida teete. Siiski tasub meeles hoida, et kiriku ehitamine käibki müür-haaval.

Mu sôbranna kord imetles mu psüühhika tugevust ja avaldas kahtlust, kas tema sellise koormaga suudaks toime tulla. Olen veendunud, et suudaks küll – enamik sarnastesse ônnetustesse sattujaid pole ise ônnetuse juhtumisele mingeid eeldusi andnud vôi ônnetuse eel täitnud blanketti, milles oma taastumisesks vajalikku tugevust piisavalt kôrgeks hindavad. Selle tugevuse lihtsalt peab endast leidma, valikud puuduvad, sest õnnets ei hüüa tulles. Olen vaid ühe vigastatu suust kuulnud, et tema ônnetus pidi varem vôi hiljem juhtuma, sest ta tavatses juhtida mootorsôidukit tihti tugevas joobes. Edusamm peitub eesmärgis kirjutati raamatus “Elusäde” ehk kellega iganes sarnane ônnetus juhtub, peab lihtsalt seadma endale eesmärke edasiminekuks, sundides ka psüühhika kaasa tulema. Ja edusammud tulevad. Seadke endale eesmärgid, mida püüdma hakata.

Sõbranna lõikas mulle ühest audioraamatust imelise luuletuse, mille läbivaks mõtteks on palve võtta aeg maha ja nautida elamise ilu:

You better slow down

Don’t dance so fast.

Time is short.

The music won’t last.

Ehk umbes nii: “Võta aeg maha, ära tantsi läbi elu nii kiiresti, aeg on lühike, muusika ei jää kestma.” Ja lõpufraasidena on kirjas:

Life is not a race.

Do take it slower.

Hear the music

Before the song is over.

Ehk umbes selliselt: “Elu pole võidusõit, võta seda rahulikumalt-aeglasemalt. Kuula muusikat, enne, kui lugu läbi saab.”

Soovin, et te naudiksite elu iga ilusat hetke ja tunnetaksite selle rütmi-kõla enne kui teie lugu läbi saab.

Pablo Pablo Picasso elukaaslane ja kahe lapse ema FranÇoise Gilot’ raamatus “Elu Picassoga” ütles suurkunstnik Matisse oma Vahemere-äärses villas teda 1941. aastal külastanud sõber kunstnik Picassole:”Ma ei lootnud peale teist lõikust paraneda, aga kuna see juhtus, tunnen ma, et elan laenatud elu. Iga koitev päev on mulle kingitus ja nii ma sellesse suhtun. Ma olen selle eest tänulik ilma kaugemale mõtlemata. Ma unustan täielikult oma füüsilised vaevad ja kogu oma praeguse seisukorra ebameeldivuse ning mõtlen ainult rõõmule, mida ma tunnen, nähes veel kord päikest tõusmas ja olles võimeline vähegi töötama, kas või vaevaliselt.” See ütleb ka kõigile teistele –tundke elust rõõmu, eriti, kui elus olemist võib võtta teatud mõttes kingitusena.

Vigu ja tagasilööke esineb igas (edu)loos. Ütles ka hr Einstein, et see, kes pole teinud vigu, pole eal midagi teha proovinudki. Olen liikumise osas palju proovinud ja nüüd tuli ka viga. Nimelt augusti keskel koperdasin kodus ühe kôrgema uksepaku taha ja kukkusin keskmiste hammaste parempoolselt naabrilt suure killu välja. Kukkumishoogu pidurdas ôla kohtumine lähedalasuva laua nurgaga, mis lôppes teatava valulikkuse ja värvivahetusega ka ôlale. Kuigi mu naeratuse ilu jättis mõnda aega, enne hambaarsti külastust, pisut soovida, pean siiski olema ääretult tänulik, et muu keha tôsiseid vigastusi ei saanud. See nimetatud lauanurk oleks saanud kukkumisele märksa tôsisemad tagajärjed pôhjustada. Suurim minupoolne viga oli ilmselt vale liikumiskiiruse valik (oh, kuidas ma seda vajalikku mökutamist ei salli).

Môtlesin, et tegelikult on pisut kahjugi, et mul enam Koplisse TTÜ majandusmajja asja pole – Kopli trammis/trollis oleksin taas “tehtud mees”. Ülikooliooli algusaastatel sôitsin Koplisse trammiga pärast oma kesklinnas toimunud tantsutrenni, kus olin liigse agaruse tõttu ühe tantsuliigutuse sooritamisel suutnud pôlvega oma silma siniseks lüüa – sain siis seetôttu seal end kõigi veriste lömmilöödud ninade kõrval tunda kui tõeliselt “oma jope” veel mõnda aega silmaümbruse normaalse värvi taastumiseni.

Erakordse kiirusega, vaid 5 päeva (3 tööpäeva) hiljem tegi mu hammaste seisukorra korduvalt varemgi taastumise ajal päästnud hambaarst mu katkise hamba ääretult ilusasti korda ja ehitas selle väga loomulikuks, mistõttu on see nüüd ilusamgi, kui varem.

Taastumise poole pealt saan öelda, et iseseisev kõnd on juba koos kindluse kasvuga arenenud päris ilusaks ning harjutan seda tihti agaralt, kuigi erinevaid üritusi külastades kõnnin siiski kepi abiga. Ka käemotoorika näitab üha enam vaikseid taastumise märke, kuigi need märgid saab tõesti lahterdada vaid tagasihoidlike sekka.Samuti saab kõnest iga päevaga aru üha enam inimesi. Aga ma ei kavatsegi oma seniste saavutuste juures peatuda, saan seda kinnitada.

Ka ühel viimasel sünnipäevasel suuremal sõprade kogunemisel rääkis üks mu sõbrannadest oma arvamuse ja usu, et kuna olen juba nii palju taastunud ja muutused on tema silmis märgatavad, saan tema uskumuse järgi kindlasti terveks. Võin tunduda lihtsameelne, aga sellised uskumused aitavad turgutada mu eneseusku. Siinkohal oleks ilmselt paslik märkida, et tutvusin temaga alles aastakese pärast õnnetust, mistõttu ta tegelikult ei tea, kuhu olen seadnud taastumiseesmärgid. Aitab vist asjaolu, ta elab koos mehega, kes oli Kambodźas minu reisikaaslane ja kellega saadab mind kauaaegne sõprus.

Samal õhtul sain taaskord tunda end tõeliselt ônnistatuna, et mind on peetud nii imeliste inimeste sôpruse vääriliseks nagu mu suur sõpruskond on. Aitäh teile, mu kallid!

 

___________________________________________________________

It is September once again although in Estonia it decisively changed its position with July. Vacations are now, as the sun peeks out sometimes, probably already over. After all, as usual, on that day, when the Estonia was conquered by the hot summer, you were at work! And throughout the summer I worked as well – all the rehabilitation is really hard work for me, there is no the holiday atmosphere whatsoever.

I started with rehabilitation in Astangu rehabilitation center in adaption course for brain injury patients a few weeks ago. With a group of companions (destiny-wise) we try to gain independance and health again through various therapies. Together we are learning to live again.

At first it seemed to me as a school that is highly restrictive and largely depressive to my intellectual abilities, but now I have been able to adjust everything much to my desires and needs in collaboration with the talented therapists over there.

As always I tend to rush and I also confessed the slow pace of the lessons to a theraphist, she told me that I have to give myself time to recover. It My determination and desire to achieve everything very quickly is clearly seen, she claimed. This has really been a habit for me so many years. Recalling a thought mentioned in an earlier entry, it seems to be very true that the grass does not grow faster if it is pulled. I have to give time for the simple biology. As you may know, giving time to something is not like me at all, so it is not easy for me at all. I will give my best, though.

The summe didn’t pass as a resting holiday time for me – I went walking on the gaterobot to study walking from the robot, as well as in other therapies. In addition to the previous, I performed a daily workout in home under the supervision of my close ones.

In August, I got the opportunity to attend the hyperbaric oxygen chamber. Its extremely professional and sweet dr. D. told me that she remembers the very difficult state of me when I was first brought there during my intensive care and she also explained when the oxygen sessions might help – she said that, while dead cells will no longer start working, there may be a number of cells alive, damaged but still in the “sleeping” state, and the oxygen pulse from the oxygen chamber stimulates and helps them to “wake up”, to be able to start their new life. She noted that the existance of these “sleeping” cells can best be noted if some improvements led by the brain do take place. As for me, fortunately, some progress seems to be there and therefore I qualified for the hyperbaric chamber. During the pre-session consultation, she stated that in her opinion, I look younger in the face – it could be that paralysis of the facial muscles make facial expression somewhat numb and the looks older. Maybe looking younger refers to the recovery of certain mimical muscles.

I believe that a lot is directed by the sense in a human being. In my childhood I heard a story where several bricklayers were asked what they were doing and one replied, “Laying bricks”, while another reported that he was building a church. It is very important to act according to the purpose – build churches don’t settle with laying bricks for the walls, regardless of what you are doing. However, it is worth keeping in mind that the construction of the church is going to happen wall-wise.

 

A girlfriend once admired my strength psyche and expressed doubts as to whether she would be able to cope with such a load. I am sure that she would – most in similar situation have not given any presumptions to their accidents. The strength for recovery just must be there, there are no options for accidents happen without warning. I’ve just heard from one injured person, that the accident had to happen sooner or later because he used to drive motor vehicles often very drunk. Real progress lies in the objective, was written in Remarque’s book “Spark of life” or whoever has some accident, they just need to set the goals, forcing the psyche to come along. And the progress will come. Set the goals to start to endeavor.

A girlfriend cut me a wonderful poem from one audio book, where the overarching idea is the request to take time off and enjoy the beauty of living:

You better slow down

Do not dance so fast.

Time is short.

The music won’t last

Life is not a race.

Do take it slower.

Hear the music

Before the song is over.

I wish that you would be able to enjoy every beautiful moment in your life and feel the rhythm and sound before your song is over.

In the book of Pablo Picasso’s partner and the mother of his two children, Francoise Gilot “Life with Picasso” the great painter Matisse said to his friend, artist Picasso who was visiting him in his Mediterranean-side villa in 1941: “I did not expect to heal after the second surgery, but as it happened, I feel, I live the life that is lent. Every day is a gift to me, and so I take it. I’m grateful for it without further thought. I forget my physical pains and all the unpleasantness of my current state completely, and I only think of the joy that I feel, seeing the sun rising again and being able to work at all, if only barely.”I’d also like to tell you – enjoy life, especially when living can be taken as a gift in some sense.

Mistakes and setbacks occur in each (success) story. Mr. Einstein also said that the one who has not made mistakes, has never even tried to do something. I’ve tried a lot in part of the movement and now the mistake occured. In mid-August at home I stumbled with a higher doorsill and fell a big chip out of my tooth.The pace of fall was slowed down a little by table-corner hitting my schoulder, which ended with a certain tenderness and change of color on the shoulder. While the beauty of the smile was a little hurt for some time before the dental visit, I have to be extremely grateful that the rest of my body didn’t get any serious injuries. The referred corner of the table could have caused much more serious consequences. My biggest mistake was probably wrong selection of the speed (oh, how I can not stand it necessary slowness).

I thought that it really is a little pity that I have no business to the Kopli TTU.’-house anymore – I would suite in Kopli tram /trolleybus wonderfully. In the early years of my university I drove Kopli tram after a dance workout in the city-center, where I hit a bruise to my eye (my eye was in a really bad shape) with my knee due to an excessive zeal performing a dance movement. In the tram I really felt like a part of the gang as many others had bloody noses and beaten up faces. With extraordinary speed, only 5 days (3 working days) later, the state of my tooth was fixed by the dentist that has saved my teeth several times before during the recovery.

On the recovery side, I can say that my independent walking has already developed to be quite beautiful, and I often practice it with zeal. When visiting a variety of events, however, I walk with the help of the stick. Also, the motor of my hand is showing faint signs of recovery, although the signs are rather modest. My speech also improves every day so that more and more people understand me well. But I do not intend to stop with my achievements so far, I can confirm it.

Also, during a recent birthday, one of my friends told me her opinion and belief that as I have revived so much already, and the changes are visible to her, I will become healthy again. I might seem simple-minded but this kind of beliefes tend to increase my self-confidence quite a bit.

The same evening, I once again felt truly blessed that I have been worthy to the friendship of such wonderful people in my large circle of friends. Thank you, my dear ones!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.