Ma ei ole seda küll siinsetes kirjutistes vist eriti rôhutanud, aga füüsilise arengu/taastumise eelduseks pean veendunult vaimse tervise heaolu, tasakaalu ja teatavat ôitsengut. Seda toetavad kôik ilusad emotsioonid.
Neljapäeval realiseerus mu meeltesse palju ôisi toonud sünnipäevakink fotostuudios sessiooni näol, millele eelnes printsessitunnet juurde kruttinud jumestus ja juuste ilusaks sättimine. Fotosessioon oli suurepärane ja tôeline balsam minu edevale hingele. Sessiooni ajal märkasin küll, et teatav küpsemine vôi midagi muud (vast praegune keeruliste elusündmuste virvarr) on sellest edevusest küll palju ôhku välja lasknud ja kaamera ees poseerimine ei tulnud sedavôrd loomulikult, kui 10 aastat tagasi Amsterdami ülikooli tudengina, mil klôpsisime sôpradega vôidu, näpud villis.
Sellenädalasele ettevõtmisele aitasid palju kaasa kogu protsessi fotoaparaadiekraanilt jälginud asjatundliku fotograafi ettepanekud ning tema suur osavôtlikkus ja arusaamine minu vigastuse jääkidega seotud füüsilistest piirangutest ja sellega seotud eelistustest.
Vôib näida pinnapealsena, kuid sündinud väga hästi ônnestunid fotode korduv imetlemine toob minu meeltesse üha suuremat headmeelt, tasakaalustades vaimu. Ja see aitab kaasa ka minu taastumisele.
Täna tähistame, pisarad silmis ja rind kummis, uhkelt oma väikese ambitsioonikatest inimestest pilgeni täis riigi taasiseseisvumist 27 aastat tagasi.
Eile ôhtul toimus iga tôelise eestlase südames kindla positsiooni vôtnud kooslaulmine üheskoos üle maailma igas eestlaste kogukonnas ja märgilisel Tallinna Lauluväljakul. Kahjuks ei ole minu praeguses vôimekuses minu osavôtt kôigist südame kutsutavast ettevôtmisest kaugeltki mitte vôimalik, mistôttu jälgisin ürituse ülekannet televiisori vahendusel lauldes kôiki laule kaasa oma kodu tühjas, sobivas akustilises olukorras elutoas. Loodan, et iga eestlane vôttis moel vôi teisel osa sellest üheslaulmisest, kasvôi meeltes.
Täna hommikul vaatasin dokumentaalsaadet Balti keti korraldamisest ja kordasaatmisest 1989. aastal, kus ka mina 5-aastase jômpsikana osaleda sain. Üritust korraldanud komitee määraval istungil ütles legendaarne Heinz Valk, et tõsi, selle ürituse kordaminek on ilmselgelt vôimatu ja just sellepärast me selle ära teemegi. Ja 23. augustil 1989. aastal selle Balti riikide kolme pealinna läbiva 600 kilomeetrise inimketi ära tegimegi. Vôimatuid asju pole olemas, meie endi môistus ehitab piirid meie vôimetele ja kordaminekutele.
Ei tohiks mitte kunagi unustada, millise vôimsa teoga me iseseisvuse taastamise näol hakkama saime. See näitab, et kurjus ei suuda murda neid, kes tegutsevad ühiselt hea eesmärgi nimel.
Edu vôti (mitte ainult meie riigi taasloomises) paistabki olevat just koostegutsemine. Ärgem seda kunagi kaota ja oma môtetesse mittevajalikke piire ehita.
*****************************************************************************
I haven’t stressed it enough in my writings here but I sincerely believe mental balance with good emotions to be the prerequisite for physical recovery and development.
On Thursday, a birthday gift of mine came to life as a photo session with the appropriate make-up and hair dresser’s contribution. The session was wonderful – a true bliss to my vane soul. I noticed a certain maturity (or the effect of the variegated life I’m currently living) having blown off steam from this vanity and posing in front of the camera wasn’t as natural as it was 10 years ago in Amterdam where we took pictures continuosly, fingers blistered, as a party of young cheerful students.
This week’s photoshooting was improved immensly by the photographer who saw the process from the screen on her camera and was very understanding and thouhtful, considering with my injury and my preferences it dictates.
It may seem very shallow of me but watching the taken photos over and over truly makes me happier – which is plausibly beneficial for my recovery.
Today we proudly celebrate winning the re-independace of our nation 27 years ago.
Last night a united singing took place in every true Estonian’s heart, Estonian communities worldwide and in the of Song festival Ground in Tallinn. A truly enchanting event.
This morning I watched a documentary of the arranging and management of the Baltic Chain in 1989 (it is also mentioned in Unesco’s Memory of the World section as the Baltic Way). As a 5-year old kid I also had an chance to become a part of it (and history it created). Organising the evend, the legendary Heinz Valk said that the success of the event is truly impossible and that’s the reason we’ll make it happen. And on August 23 in 1989 we did make it come true – the human chain of 600 km connecting the three capitals of occupied Baltic States seeking freedom. There’s nothing impossible, all the boundaries are built by our own minds.
We must never forget what a great accomplishment we have with the re-independance of our country. It shows clearly that evil cannot brake those who work for their purpose in unison.
The key to success (not only in re-establishing our country) seems to be acting in unison. Let’s not lose this nor the limitlessness of our minds.