Kaasamise jôud / The power of being Involved 

Olen siinsetes kirjutistes varemgi märkinud, et oma jôu ja edasiliikumise innu saan endale kallite inimeste seltskonnast. Eelmine pühapäev märkis selles kategoorias ühte väga arvestatavat punkti. Väga arvestatavat ja väga ônnelikku – meie juunikuu “kuldse trio” esimene musketär pidas oma sünnipäeva erakordselt stiilselt ja üle ootuste vägevalt Ööbiku Gastronoomiatalus 50 km kaugusel meie kodulinnast.. 

Pärast ônnetust on minuga juhtunud see, mis paljude minu saatusekaaslastega – tugev ônnetuse marutuul on puhunud varem väga tihedat suhtlust viljenenud inimesed sellest sôpruskonnast minust mônevôrra (vôi pisut rohkem) eemale ehk paljalt selle kutse saamine oli ônnesegune üllatusmoment. Kui ônnetusejärgsel teel on päris tihti tekkinud ka suurem hüljatuse tunne,siis just kutse sellele meeleolukale ja enamikke 20ndate lähedasi koondanud üritusele lükkas selle môneks ajaks nurga taha peitu.

Filmis “Ära karda, ta ei jôua jalgsi kaugele” autoônnetuse tôttu ratastooli jäänud elumees John Callahani elust toob tema alkoholismist väljavôitlemise psüühiliseks toetajaks (sponsor) välja tôiga, millega alkoholisôltuvusest väljarabeleja leppima peab:  “Losing someone you don’t want to lose” (ehk peab leppima inimeste kaotusega, keda sa kaotada ei taha). Tihti on see tôeks ka trauma üle elanud inimeste elus. On nii südantsoojendav, kui eemale purjetanud inimesed ka elult nuhelda saanut vahel kaasavad ja nende kaotamisega ei peagi tegelikult leppima!

Neid eemale seilanuid ei saa mitte mingi valemiga süüdistada, kindlasti mitte – neil, nagu kôigil tavalistel inimestel sel gloobusel, on oma töö- ja pereelu, ega oma aega ei tohigi nende arvelt saatuselt nuhelda saanuile raisata. Nagu oma 10nda uue elu aastapäeva sissekandes tunnistasin, olen ônnetuse tôttu oma eakaaslastest kümnendi maha jäänud (ja see koorem on vaid minu kanda, ei kellegi teise)

Järgmine päev tähistas minu siia ilma saabumise uut aastapäeva. Kui ônnetustorm viis paljud eemale, on osad hindamatud siiski jäänud, nad on nii uskumatult kindlameelsed, mida neis iga südamelöögiga hindan ja imetlen. Sünnipäeva päeval ja ôhtul minu külastamisega muutsid nad minu päeva taas väga eriliseks – äärmiselt meeleolukat ôhtut öösel ja järgmistel päevadel uuesti läbi môeldes, järgmistelegi armsatele külastajatele kirjeldades muutis see ônnelikuks ka sünnipäeva-järgse aja. Ja rôhutas taas, kui väga mul nende inimestega ikka vedanud on.

Sellest tuletas end teravalt meelde asjaolu, et kôik trauma saanud vôi haigestunud inimesed ei ole ise nii aktiivsed suhtlejad/enese meeldetuletajad ja vajuvad unustuste hôlma, aga vajavad siiski saraselt minuga elujôudu ja edasipürgimise energiat – siinkohal kehtib ka leinapostituses välja toodud palve – kui lugeja tuttav on mingil pôhjusel ühiskonnast kuidagimoodi äralôigatu rollis, ärge jätke teda üksi – ta vajab teid! Te ei peagi oskama kuidagi käituda, olge niisama, täiesti iseenda moodi, vaid teie siiras kohalolek on oluline!

Spontaansus ei ole minevikus olnud just minu tugevaim külg (mulle on meeldinud pigem planeerida, arvestada ja kôiges kindel olla), aga just juhuste usaldamise poole on saatus mind viimaste raskete aastate jooksul kindlameelselt tôuganud. Seega täitis laupäev umbes minuti jagu ette planeeritud otsuseid koos kuldaväärt sôbrannaga, kes mind esmaspäeval külastada ei saanud. Meie otsus lasta juhtuda sellel, mis juhtuma peab, viis meid sööma suundudes parklast hoopis kinno rabavalt sisutiheda kodumaise filmi “Tagurpidi torn” audientsi. Kuigi olulisema osa eestlastest näitlejatest moodustavad lapsed, on nad suutnud sisu kôhedusttekitavalt hästi välja mängida ja tuletavad vaatajale muuhulgas meelde, kui kergesti vôib igavlev Eesti väilelinna lastekamp lihtsalt oma fantaasiates elamisega eksida inimsuse pôhimôtete vastu. Soovitan seda filmi soojalt. Salfakapaki soovitan ka kaasa vôtta!

Märgake enda ümber neid, kes tähelepanu vajavad- kaasamine kasvôi lihtsasse igapäevategevusse vôib selle inimese maailma muuta. Kohe päriselt. Ja märkimisväärselt. Ja tänan kogu oma südamest igaüht teist, kes seda minu heaks teevad!

*******************************************************************************************

I’ve noted here before that the company of dear people gives me strength and the spirit for moving on. The Sunday a week ago marked a very significant landmark on that road. A very remarkable and a tremendously happy one – the first musceteer of our company’s “golden trio”of June celebrated his birthday in a real classy way unbelievably wonderfully in the Ööbik’s Gastronomic Farm in Raplamaa (50 km away from Tallinn).

The storm brought by a significant trauma or illness often blows away (a bit or a lot) some of the people that’ve been very close before – it’s happened to me too in a sense, so just getting the invitation brought me so much happiness and a joyful surprise. The feeling of abandonment (that’s been haunting me sometimes after the accident) walked away for now after being invited to this spectacular event that gathered most of my friends from my life before the life-changing trauma.

Losing someone you don’t want to lose is something a person fighting with alcohol addiction has to face, according to the spiritual support (a sponsor) of John Callahan (a bit of a playboy, heavily drunk in everyday life that had an accident that forced him to wheelchair for life), still fighting with his alcohol addiction) in a movie “Don’t Worry, He Won’t Get Far On Foot”. It is also the case with people who’ve survived a severe trauma or illness (not alcohol related) more often than not. It is unbelievably heart-warming if the people who’ve sailed a bit further away include the suffered ones sometimes and the latter don’t need to accept that loss in this magnitude!

One can never ever accuse the ones who’ve sailed away – after all, they have their own work and family life who could never be sacrificed for someone who’s been beaten up by life. I wrote in my 10’th anniversary post (new life anniversary) that I’ve lost these years compared to others my age (that’s the burden I have to carry myself alone).

The next day marked a new anniversary of my arrival to this world. Even if few’ve been drifted away due to my accident, I’ve been blessed by some invaluable people who’ve still remained in a very determined way (I admire this quality in them with every beat of my heart). They turned my birthday and evening truly miraculous turning it extremely eventful filled with great emotions and so much laughter. Thinking of that day and evening and describing them to the next dear visitors made a number of the following days so happy for me. And emphasized how lucky I am having these people in my life once more.

That reminded me of a deeply troubling situation that all trauma/ illness survivors don’t have this fearless communication force as I do and remain forgotten completely, although they need the will and energy to live and function quite similarly to me – the same applies here as I wrote in my grief post that if someone in your acquaintance has been cut off from the society for some reason, don’t leave them in loneliness- they need you so so much! You don’t need to know how to act – this is not expected of you, just be yourselves, you just being there is the ONLY THING that matters.

Spontaneity hasn’t been my strongest facet in the past (I’ve rather enjoyed planning everything, considering everything and being quite sure about what happens) but the reality hard past years have pushed me towards trusting in coincidence and in life in a very remarkable manner. So the Saturday was filled with decisions made about a minute ahead with my sweet-precious girl-friend who couldn’t visit me on Monday and decided to bring miraculousness in my Saturday. Our decision to let everything happen as it wants to took us to cinema on our way to dining to see a deeply moving and eye-opening Estonian movie “Sleeping beauty” (“Tagurpidi torn”). Even though most of the actors are children, they managed to visualize extremely chillingly what might happen if a bored group of children in an Estonian small town lose every sense of humanity while living in their own fantasy world. I warmly recommend this move. Bringing napkins with you is recommended as well.

Notice those around you who quite desperately need it – involving them to the simplest every-day activity can change that person’s world. For real. And remarkably. I thank each of you improving my world with all my heart!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.