Keskkooli kolm rasket aastat õppisin reaalkallakuga koolis, füüsika-matemaatika eriklassis. Millalgi keskkooli vältel kirjutas mu tänaseks Hollandis füüsikukarjääri ehitav klassivend essee “Minu elu kui sinusoid”. Kõrvaltvaatajale näiski tema elu sel perioodil sinusoidselt võnkuvat, mistõttu kõik noogutasid teemat kuuldes heakskiitvalt . Sellest päevast alates olen talle sõbralikult kade, et ma ise sellise geniaalse …
Eile käisin Stingi imelisel kontserdil. Kuigi tema eelmisel kontserdil Tallinnas olin ma umbes keskkooliealisena temast vaid loetud meetrite kaugusel lava ees, tundus nüüd, lavast märksa eemal, jagades ratastooliala hämmastavalt paljude teiste liikumispuudega noorte inimestega, kontsert märksa parem – minuni jõudis teatav mõistmine, et kaunite kunstide suuremaks nautimiseks tuleb teatav küpsus …
Aitäh kommentaaride eest siin ja mujal – need kindlustavad mulle, et mu positusi tõepoolest loete ja neile kaasa mõtlete, aitäh! Teile neid ju kirjutangi! Steve Jobs rääkis 2005. aastal Stanfordi ülikooli lõpuaktusel lõpetajatele peetud suurepärases kõnes, et kui tal “õnnestus” saada oma vanemate garaaźis mitmed aastad varem alustatud Apple’st vallandatud, …
Kohtusin väga hea, elu palju selgitava mõttega – et elu on, kui sõit rongis. Järgnevalt esitan enda arusaamise sellest mõttest. Kohtume elus teatavasti väga paljude inimestega – on neid, kes pärast kohtumist kohe ununevad, aga on neid, kes jäävad meie kõrvale veel pikaks ajaks – rongimetafoorga selgitatuna on neid, kes …
Eilne ôhtu oli kahtlemata üks minu suve (ja ilmselt terve selle aasta) ilusamaid kôrghetki. Oma Baltikumi-tutvumisreisi ajal külastas mind nimelt minu kauaaegne kallis sôber, kellest on saanud tõeline maailmakodanik. Kohtusime täpselt 10 aastat tagasi Amsterdamis sealse ülikooli rahvusvaheliste üliôpilaste organisatsiooni (ISN) kaudu ja asutasime erakordse neljaliilmelise sôpradeklubi The Monday Club …
Olen alati igale end puudutavale elusündmusele reageerinud veidi suuremalt, kui keskmine põhjamaalane (kui sellist keskmist üldse kusagilt võtta on). Iga rõõmus sündmus teeb mu superõnnelikuks ja iga tagasilöök lõppeb hirmsa pisaratemere ja peaaegu hullumajja sattumisega. Olen see, kes ühena vähestest igal minule tähtsa inimese matusel suure häälega nutta ulub …
Juuniga, enne minu 33ndat sünnipäeva, algas minu jaoks kvalitatiivses mõttes täiesti uus, avar ja värviküllane, elu. Käisin nimelt silmade laseroperatsioonil, mis vabastas mu vajadusest kanda prille. Kuna olin prillikandja juba põhikooli lõpust ehk umbes poole oma elust, oli mulle enda peeglist vaatamine alguses väga võõras/ebameeldiv ja kartsin, et keegi tuttavatestki …
Eluga peab alati edasi minema. Ka siis, kui elu on toonud mingi väga suure ja koleda sündmuse. Sellesse kinni jäämine tähendab lôpuks enda depressiooni ja ka teiste inimeste eemalepeletamist. Ehk oma probleemiga ei tasuks end hakata defineerima. Inimeses on ju palju muidki omadusi peale selle ellujääja väärika värvi. Suhtlesin mônda …
Ilus kevad on lõpuks kätte jõudnud (kuigi näib, et puhkepäeviti paistab ta oma kohalolekus Eestimaal siiski mõnevõrra kahtlevat ja lubab septembri taas meid kimbutama). Nagu eelmisegi postituse eel, tegelesin ka seekord möödunud nädalatel oma taastumisega Pärnu haiglas. Pean tunnistama, et kohe esimesel päeval oma varandusega taastusraviosakonna palatisektsiooni saabudes tekkis kodune …
